Lahtilaskmine. Geshe Pema Dorje kommentaarid

Teise päeva sissejuhatus enne neljandat harjutust

Motivatsioon on väga oluline – motivatsioon, miks te tulite siia neid õpetusi kuulama. See peab väga puhas olema, seal peab olema kaastunne ja armastus. Õpetuste järgi, mida me siin anname, on peamiseks eesmärgiks vähendada isekat mõtlemist. Nii et siia tullles peaks teie motivatsioon olema: “Ma soovin harjutada oma meelt, et see oleks vähem isekas, ma soovin tõesti püüda olla ebaisekam.” Kui te praeguse hetkeni olite tõeliselt ebaisekad inimesed, tegite teiste jaoks palju asju, mõtlemata iseendale, siis me austame seda, ja kuigi teiegi austate ja väärtustate seda, saate ebaisekust ikkagi arendada. Enamik meist on isekad, nii et nüüd on õpetuse saamise peaeesmärk vähendada isekat mõtlemist. Üksnes siis saame arendada endas kaastunnet, armastust ja bodhicittat. Kui oleme isekad, pole võimalik seda arendada. Seega peaks siiatulemise peaeesmärk olema: “Ma püüan teha oma parima, et vähendada isekat mõtlemist.” Miks? Tekstides selgitatakse seda tõeliselt hästi. Kõigi kannatuste allikas on isekas mõtlemine. Kõikide meie kannatuste, raskuste, masenduste, ärritumiste, väsimuse, kadeduse, viha – mille iganes – algus on oma juurtega isekas mõtlemises. Seetõttu tegigi Buddha järelduse, et kõikide kannatuste põhjus on isekas mõtlemine ning et kogu õnnelikkuse allikas on tegutsemine teiste heaks, oma aja, elu, energia, tarkuse – kõige – ohverdamine teistele. Seega peaks kavatsus, motivatsioon olema: “Ma püüan teha oma parima, et vähendada isekat mõtlemist, ja püüan rohkem teiste heaks tegutseda.”

Ma arvan, et te teate, et kogu Buddha õpetus on kokku võetud nii: “Me peame püüdma mitte kahjustada ühtki aistivat olendit.” See on vähim, mida teha saame – püüa mitte kahjustada ühtki aistivat olendit. Kui oleme isekad, siis on palju võimalusi, et kahjustame teisi. Teiste mittekahjustamine on Buddha õpetuse esimene osa.

Ja kui meil on aega, energiat, oskusi, siis: “Püüa teisi aistivaid olendeid võimalikult palju aidata.” Need kaks on väga olulised tegurid. Kogu Buddha õpetus on kokku võetud nende kahe olemusse. “Püüa mitte kahjustada ühtki aistivat olendit ja kui võimalik, püüa teisi aistivaid olendeid aidata!” Õpetus, millega praegu tegeleme, põhineb “püüdel teisi aistivaid olendeid võimalikult palju aidata”.

Neljas harjutus

Värsside tähendus on sama, kuid ma selgitan teise stroofi järgi, sest esimene on kõigil juba olemas.

Vaatamata sellele, kui kaua ka poleks elu koos veedetud,
peavad head sõbrad ja sugulased ühel päeval üksteisest lahkuma.
Meie pingutusega kogutud rikkus ja omand
jäetakse elu lõpus kaugele maha.
Meie meel, kes on üksnes külaline keha suures võõrastemajas,
peab ühel päeval lahkuma ja edasi reisima –
heida eemale mõtted, mis on seotud ainult selle eluga –
kõik buddhade pojad harjutavad sellisel viisil.
Armastatud inimesed, kes on kaua aega koos olnud,
lahkuvad üksinda.
Ja pingutusega kogutud rikkus jäetakse maha.
Teadvus, külaline, jätab keha võõrastemaja.
Sellest elust loobumine on bodhisattva harjutus.

Siin öeldakse, et peame oma elust loobuma – millisel viisil? See ei tähenda, et meil tuleb jätta kõik ühe päevaga – see ei tähenda seda. Me peame arendama loobumust oma meeles. Kui meie meel on loobunud, ja kuigi meid ümbritsevad paljud inimesed, on kõik korras.

Nüüd öeldakse siin veel: ”armastatud inimesed” – need on meie meie sõbrad, perekonnaliikmed, vanemad, abikaasa ja lapsed. Armastatud inimesteks nimetatakse neid, kes on kaua aega koos olnud, kes said kaaslasteks palju-palju aastaid tagasi. Lõpuks lahkuvad nad üksinda – meil pole mitte mingisugust valikuvõimalust. Igaüks läheb, mitte keegi ei jää meiega igavesti. Olgu see meie naine või laps – sellel pole mingit vahet. Ühel päeval nad lahkuvad – me kõik peame üksteisest lahkuma ja üksinda kuhugi mujale minema. Täna oleme siia tulnud, aga õpetuste viimase päeva õhtul ütleme üksteisele “Hüvasti!”. Ja siis lähen ma tagasi Indiasse ning teie jääte siia ja lähete samuti laiali. See on nii, et on kohtumine ja alati ka lahkumine. Mitte kunagi ei jää me sõpradega igavesti samasse kohta. – Nii tuleb meil valmistuda armastatud inimestest loobumiseks.

Teine punkt... Loomulikult kogume me palju vara, tohutult palju. Ma tunnen Belgias mõnda väga rikast inimest. On tõesti raske aru saada, kuidas ta on nii rikkaks saanud. See vara on juba iseenesest nagu linn. Kuid ühel päeval peab ta kõigele sellele “Hüvasti!” ütlema. Mitte miski nendest paljudest asjadest ei tule temaga kaasa. Ma arvan, et see inimene ütles, et tal on selline kogu, kus on 70 erinevat klaasi ja 80 või 90 erinevat plastikust klaasi. Tal on seal ka palju veoautosid ja see kõik näeb tõepoolest välja nagu üks linn. Kuid teate mis – ta pole sugugi nii õnnelik. Vara, mida paljude aastate jooksul suure pingutusega kogume, jääb, ja me peame sellest lahkuma.

Edasi... teadvus – meie meel. Vaimses harjutamises peetakse meelt külaliseks – see on tulnud meie keha võõrastemajja – meie keha on kui võõrastemaja. Me maksame natuke üüri – toitu, juua – see on üür. Me maksame ja elame kuskil siin selles kehas ehk 30, 40 või 90 aastat. Ja siis tuleb ühel päeval ka see keha jätta ning teadvus, meel, läheb järgmisesse taassündi.

Kui mõtleme selliselt, pole armastatud inimestesse, varasse ja oma kehasse tugevasti kiindumisel palju tähendust – sellel pole just palju mõtet.

Tulevikus, järgmises elus... millist iganes head karmat me praegu teenime, mis tahes hea motivatsioon, head kavatsused meil on, või kaastunne, armastus, bodhicitta ja tarkus – üksnes see aitab meid järgmises elus. Kõik muu jääb maha. Seega peame loobuma neist maistest asjadest. Bodhisattvad harjutasid nii ja meiegi peame harjutama nõnda, nagu nemad seda tegid.