Sissejuhatus

Meil, kõikidel inimestel - valget, kollast või musta rassi, või mis tahes ühiskonnas või rühmas - ka loomadel, isegi kõige väiksematel putukatel on tunne, et me oleme "mina". Ometi ei mõista me selle "mina" olemust. Teame ainult seda, mida see mina soovib: vältida kannatust ja saavutada õnne, kuna tunneme, et meil on õigus õnnele ja kogemegi õnne. Kannatusel on lugematuid ja väga vahelduvaid väljendusi. Me kõik püüame kannatust vältida. Loomad toimivad inimeste moodi, mistõttu nad väga sarnanevad meile. Aga loomadel puudub võime sündmusi ennetada või kavandada ja neil puudub vahend kannatuste vältimiseks. Niisiis on meie kõikide püüdlused olemuselt samad - kannatuste vältimine ja õnne saavutamine, meie inimlikud vahendid jõuda õnnele on mitmesugused. Meie otsitaval õnnel oleks nagu palju erinevaid ilminguid, kuigi nende alus on üks.

Meie arusaam "minast" laieneb, kui tahame saavutada õnne "minu" perele, "minu" sõpradele, "minu" isamaale. Pärast seda see, mida nimetame õnneks ja kannatuseks, saab üha laiema ja sügavama tähenduse. Meie arusaam "õnnest" muutub pärast põhivajaduste (söök, riided) vahetut rahuldamist ja õnne saavutamise vahendid muutuvad keerulisemaks. Sellest ühest põhisoovist ehk õnne saavutamisest ja kannatuse vältimisest tulenevad keele, kirjaoskuse, kasvatuse ja koolituse, ühiskonna kordade, käsitööoskuse, koolide ja haiglate, tehaste ja raviteaduslike leiutiste loomine. Kogu maakera elu peegeldab seda otsimist. Õpetused püüavad vastata otsimisest tulenevatele küsimustele, uurides, missugune on meie sisemine olemus ja maailm, püüdes saada teada selle õnne ja kannatuse tõelist põhjust ja leida nendele lahendus.

Teatud õpetused on korraldunud ühiskondlikele ja poliitilistele tasanditele. Usundid püüavad lahendada seda igavest vastuolu oma allikates.

Neid, kes otsivad vastuseid põhjustesse tungides ja üldiste põhimõtete abil, võib nimetada tarkadeks, ja mittetarkadeks neid, kes otsivad kasulikku lahendust ühiskondlikul ja ainelisel tasandil. See tähendab, et Buddha õpetus ei ole niivõrd suunatud ainelisele heaolule, vaid eelkõige vaimsele arendamisele, suhtumise ümberkujundamisele.

Keha kannatused tulenevad sageli meelest. Kuigi kehaline kannatus oleks sama suur, ometi kannatab rahulik ja õnnelik meel palju vähem kui närviline ja murelik. Rikkad ja igasuguse ainelise heaoluga ümbritsetud inimesed on kergesti masenduvad, tigedad ja õnnetud. Teised inimesed, kelle igapäevane elu on muredega koormatud, aga kellel on õnnelik meel ja sisemine tasakaal, kiirgavad suurt rahu. Inimene kelle meel on selge, avatud ja tasakaalukas, oskab suhtuda ootamatutesse raskustesse õigesti. Ta säilitab meelerahu ka suurtes õnnetustes. Piiratud, hädine, murelik, mõtlematu meel on seevastu kohe segaduses ja vähemagi ootamatu viperuse armul. Meel on tohutult suurem kui meie keha. Niisiis, kui meie meeleolu võimaldab meil taluda ja tunda kehalisi kannatusi rohkemal või vähemal määral, siis me peame pöörama suurt tähelepanu oma mõtlemisviisile. Seepärast on meie meele ettevalmistamine äärmiselt tähtis ja Seadmuse harjutamine on parim ettevalmistamine. Unustame hetkeks karma (põhjuse ja tagajärje seaduse) ja taassünni ja piirdume üksnes nende andidega, mida Seadmuse harjutamine võib meile anda praeguses elus. Meie meel ja eriti teiste inimeste meel parandab selle tulemusi. Me levitame enda ümber rõõmu, kuna meie meel on õilis, puhas ja helde ja meie rõõm kandub teistelegi.

Uurime seda meie ümber olevat "kultuurset" maailma, mis on püüdnud üle kahetuhande aasta saavutada õnne ja vältida kannatust. Maailm on püüdnud selle poole valede vahenditega: pettusega, altkäemaksuga, vihaga, võimu kuritarvitamisega ja inimeste ärakasutamisega. See ei ole pürginud muus suunas, kui vaid isiklikule ja ainelisele õnnele, pannes inimesed, rassid ja ühiskonnad üksteise vastu võitlema. See on viinud hirmu, kannatuse, tapmise ja nälja ajastusse. Kui näiteks Indias ja Aafrikas valitseb nälg, siis ei tulene see loodusrikkuste puudusest. Nendel maadel ei ole puudu ka vahenditest, millega saaks luua püsiva heaolu. Aga kõik on otsinud vaid omakasu, rõhudes hoolimatult teisi oma iseka eesmärgi nimel. Just selles on tingitud maailma kurbus ja viletsus. Meie tsivilisatsiooni (linnastunud ühiskonna) alus on mäda ja maailm kannatab. Kui see jätkab sama teed kannatab see üha rohkem.

Inimestel on palju arukust ja teadmist kultuurist. See tõttu peavad nad ennast tarkadeks ja arvavad, et Seadmus on kasutu, või et sellest on kasu vaid vaestele ja hädasolevatele kolklastele.

Aga mis on Seadmus? See ei ole sugugi mingi eririietuse kandmine, eraklate (kloostrite) ehitamine ega keeruliste rituaalide tegemine. Tõsi, need võivad seostuda Seadmuse harjutamisega, aga mitte mingil juhul ei ole see Seadmus. Seadmuse tõeline harjutamine on sisemine - see on rahulik, avatud ja helde meel, mida täielikult valitsetakse.

Isegi kui kogu pühakiri (Tripitaka) oleks pähe õpitud, aga ollakse isekas ja tehakse teistele halba, siis ei ole see Seadmuse harjutamine.

Seadmuse harjutamine on see, mis võimaldab inimesel olla puhas, usklik, aus ja alandlik, aidata ja austada teisi ja neile ohverduda. Võimuredelil ronimine ja püüdlus paremale kohale ühiskonnas ei loo usaldust ega rahu. Teatud inimesed kummardavad väga madalale maailma võimumeeste ees, meelitavad neid nagu suudavad, aga seljataga arvustavad ja kiruvad neid. Kadestatutel ei ole sageli meelerahu. Nad on mures ja hädas juba mõttest, et kaotavad oma suure vaevaga saavutatud varanduse. Kuid siis kui sureme, tuleb meil kõik maha jätta, ka kõige tulusamad panka tehtud investeerinud, mis meile ohtralt muret teevad. Meil tuleb maha jätta ka oma vanemad ja sõbrad. Kui elatud elu ei olnud aus, võime kahetseda seda sügavalt sest kindlasti ei saa me mingit kasu oma ebaaususe "viljast". Me peame jätma oma keha. Ka mina, Tenzin Gjatso, pean jätma oma keha ja mungarüü, mida ma kunagi ei ole jätnud, isegi mitte üheks ööks. Me niisiis jätame kõik, ja kui meie ainsad varandused on olnud ainelised ja isekad, siis on meie viimased hetked mure ja kurbusega täidetud.

Meele harjutamine, tarbetu hülgamine, teiste ja iseendaga rahus elamine tagab õnne, kuigi meie igapäevaelu on võibolla kesine või isegi ränkvilets. Kui oleme head ja sõbralikud, siis teised aitavad meid. Me ei tohi unustada, et ka kõige kurjemas ja julmemas inimeses on armastuse ja kaastunde väike seeme, mis muudab ta ühel päeval Buddhaks.

Praegu peame mõtlema oma järgmisele elule. Karma seadust ja taassündi ei ole kerge mõista. Aga kui uurime ausalt, erapooletult ja väga sügavalt elu erinevaid järkusid, siis me mõistame seda. Võime ka toetuda Buddha Õpetusele, kus tunnistatakse taassündi. Kõik, nii isiklikud kui ühised sündmused on karma seaduse tagajärg - õige tee, mida järgime, kannab vilja järgmises elus, nähtud vaev annab õilsa ja puhta meele.

Teie tulek siia tõestab mu sõnade õigsust, kuna te olete tulnud, et saada Dharma (Seadmuse) õpetust. See aga tõestab, et Dharma on võrreldav õilsusega. Seepärast, kui keegi hülgab Seadmuse, siis ei ole ta mõistnud Seadmuse tähendust. Seadmus on ainus vahend saavutada õnn.

Igal usul on oma seadmus: nende hulgas on ka Buddha Gautama õpetatud Buddha Dharma. Selle ajastu (kalpa) jooksul ilmub 1000 Buddhat ja Buddha Gautama on neljas. Ta elas sellel maal, kus me praegu oleme. Just siin saavutas ta Valgustuse. Pärast Valgustumist "pööras ta õpetuse ratast" esimest korda Sarnathis, seejärel pööras ta seda palju kordi enne Lõplikku Vabanemist (Pari-Nirvaanat). Ta jutlustas nii tavalisele, arukuselt piiratud rahvale kui ka kõrgemale arenenutele. Ta õpetas rahvale ja kitsamale ringile. Tema õpetus käsitles teisi maailmasid. Ta rääkis jumalatest. Tema õpetused olid suunatud igaühele mõistetavast tähendusest lõputusse avarusse, mida on raske tajuda. Buddha õpetas Väikesõidukit (Hinajaana) ja Suursõidukit (Mahajaana): suursõiduk on sisu, harjutuse ja eesmärgi poolest ülevam. Selle eesmärgiks on kõikide inimeste õnn enda õnne asemel. Suursõidukisse kuuluvad Kuus või Kümme Täiuse (paaramitaa) harjutust. Selle eesmärk ei piirdu ainult olemasolust vabanemisega, vaid see sisaldab ka kolme Kaaja ehk Nirmanakaaja (Kehastusolu), Sambhokakaaja (Kirkusolu) ja Dharmakaaja (Seadmusolu) saavutamise. Mahajaana hõlmab täiuse (paaramitaa) sõiduki ja Teemantsõiduki. Viimati mainitul on erilised omadused. Seepärast on see kõrgem kui täiuse (paaramitaa) harjutus üksinda, aga nende kahe ühtumine on väga tähtis.

Meil on õnne, kuna Buddhism tuli Indiast otse Tiibetisse. Seepärast ongi meil puhas ja täiuslik Seadmus. Buddha ennustuse järgi pidi Dharma levima lõunast põhja: Tiibetisse, Mongooliasse, Hiinasse ja Jaapanisse. Nüüd paistab nõnda, et see ülesanne on täidetud. Buddha Õpetusel on ajaloo jooksul olnud õitseaegasid ja ka selliseid aegasid, mil see on peaaegu kadunud.

Buddha Gautama elu ajal oli väikesõiduk (Hinajaana) väga levinud, kuna kergesti mõistetavana sai seda õpetada suurtele hulkadele. Mahajaana, mis nõudis rohkem arenenud meelt, oli vähem soositud. Seda õpetati andekamatele õpilastele. Seepärast seda arvustati ja selle üle vaieldi. Seda väideti väärõpetuseks juba Buddhismi algusaegadel, ja veel tänapäeval on neid, kes on seda meelt. Ometi oli see olemas juba Buddha Gautama õpetuse algusest alates. Pärast lõplikku vabanemist (Pari-Nirvaanat) paistis see kadunud olevat paljudeks aastateks. Aga Nagarjuna (Naagaardzuna) elu ajal levis see jälle.

Nagarjunast sai Mahajaana uuendaja. Buddha ennustas tema tulekut paljudes pühakirjades ja eriti "Manjushrimuulatantras". Nagarjuna elas umbes nelisada aastat pärast Buddhat. Sellest ajast alates levis Mahajaana laialt, kuid ometi mõnesaja aasta pärast taandus. Vahepeal kadus Buddhism Indiast täelikult. Tiibetisse jõudmisest alates on Õpetus meie maal alati olemas olnud. Õpetus hävitati kurjusekuninga Langdarma ajal 80-ks aastaks peaaegu täielikult, aga isegi sel ajal säilis see maa ida- ja lääneosas. See nõrgenes ka hiljem, aga ometi võime ütelda, et umbes tuhande aasta jooksul on jätkunud Seadmuse puhas pärand, mis hõlmab täiuse (paaramitaa) sõiduki ja tantrasõiduki ühtsust. Meil on erinevaid koolkondasid: Ningma, Sakja, Kagjü ja Gelug. Kõik need koolkonnad järgivad sama pärandit, mis on täiuse (paaramitaa) ja tantra ühtsus. Selle vahendi tõlgitsemises ja teatud harjutuste rakendamisel on väikseid erinevusi, aga põhiõpetus on sama. See, tiibeti Mahajaana harjutusi, vahendit, pühakirjasid ja tantrat ühendav õpetus püüdleb valgustumismeele (Bodhichitta) saavutamisele. Sellele püüdlemine on täiuse sõiduki alus ja tühjuse mõistmine on ülimaks eesmärgiks. Tantra sõiduki harjutamisel on ülimalt tähtis soov saavutada valgustumismeel (Bodhichitta). Valgustumismeel annab vajaliku tõuke meie meele muutmise õnnestumisele. Tee algab maise (sansaarilise) elu hülgamisest. Seejärel hakatakse arendama armastavat ja kaastunlikku meelt - olu, mida nimetatakse suhteliseks valgustumismeeleks. Seejärel on eesmärgiks nähtuste algse olemuse, tühjuse teostamine või vähemalt selle sõnaline mõistmine. Alles pärast seda võidakse harjutada tantrismi, mis hõlmab kahte järku ehk arendamist ja teostamist, mis loovad tõelise tulemuse.

See tulemus võib küpseda vaid sellise protsessi kaudu. Ilma nende kolme aluseta (loobumine, valgustumismeel, tühjus) on jumaluste kujustamisharjutused ja jõukanalite (naadide) harjutused kasutud ja isegi kahjulikud, kuigi tehniliselt suudetakski need teostada.

Ettevalmistamine tantra abil edasi minekuks on niisiis väga tähtis. Ei piisa kui ainult mõistetakse, mida loobumine, valgustumismeel ja tühjuse teostamine tähendavad. Neid tuleb kaua mõtlustada, omaks võtta ja meeles ühestada. Alles pärast seda võib tantra tee olla kasulik. Ettevalmistavate harjutuste tähtsaim saavutus on virgumismeel. Sellepärast annan teile nüüd õpetaja Thogme Zangpo õpetuse.

Ta oli väga tark, alandlik ja kannatlik õpetaja, kes sädeles armastust ja kaastunnet kõikidele inimestele. Hunt järgnes talle nagu ustav koer, kuna õpetaja oli muutnud tema loomust: see hunt oli muutunud isegi taimetoiduliseks! Kui õpetaja andis valgustumismeele õpetusi, siis elas ta ligimeste kannatusi üle nii kaastundlikult, et psarad voolasid tema silmadest. Thogme Zangpo elas Sakja-eraklas ja vanas eas loobus maailmast, jättes isegi erakla. Ta tõmbus üksindusse et arendada valgustumismeel üha täiuslikumaks.

Koundo Laama (Tenzin Gjaltsen) andis selle õpetuse minule, tema sai selle omakorda dzogsen-erakla juhilt.

"Bodhisattva 37 harjutuse" sissejuhatus on austusavaldus Avalokiteshvaarale. Teda austatakse seetõttu, et värsid, mis sisaldavad pühaku harjutusi, põhinevad suurel kaastundel. Selle allikas on Suur Kaastundlik (Avalokiteshvaara).

Tuletame meelde, et Buddha kolm väravat on: Manjushri (tarkus), Vajrapani (eristamisvõime, jõud) ja Avalokiteshvaara, mis väljendab kõikide Buddhade kaastunnet.

See auavaldus on tehtud ka õpetajatele, kuna Atisa ütleb, et kõik väikesed ja suured omadused tulenevad õpetajast. Sest vaid tänu õpetajale oleme leidnud juhised enda arendamiseks. Seetõttu võtamegi varjupaiga õpetajas.

Austusavaldus Kaastundlikule! (Avalokiteshvarale)

Kummardan alandlikult Nende ees, kes on selgelt mõistnud, et kõik nähtused on vabad tulemisest ja minemisest ja kes püüavad teha kõike, et aidata teisi inimesi. Kummardan alandlikult ülimale õpetajale ja Teie ees, oo kaitsja Kaastundlik, ja austan Teid oma kolme värava kaudu (keha, kõne ja meel).

Võidukad Buddhad, kellelt saadakse kõik õnn ja hüve, on saavutanud valgustumise harjutuste abil, mis sõltuvad igaühe isiklikust Dharma tundmisest. Seletan nüüd, millised on need pühaku harjutused.

Õpetaja kellele seda au osutatakse ja Kaastundlik ei ole tavalised inimesed. Nad moodustavad varjupaiga, mis sisaldab kõik teostumised. Loobumine ei ole ainult loobumine himudest ja rumalustest, vaid ka kõige peenematest meeles olevatest jälgedest.

Isegi Bodhisattvad ei suuda näha korraga kahte Tõde, nimelt suhtelist ja täielikku Tõde. Nad on kas mõtluses süvenenud tühjusesse ja ei suuda seepärast selgelt nähtusi näha või nad näevad nähtusi, aga ei näe tühjust, isegi kui nad oleksid selle mõtluses saavutanud. Vaid Buddha olemuse saavutanud inimene suudab näha neid kahte korraga. Selle saavutamiseks on ta pidanud jõudma ülimale loobumise astmele ehk hülgama kõik jäljed. Ta teab, et ei ole olemas mingit minemist ega tulemist, kuna lõplik tühjus on liikumatu. Selle mõtluse jaoks, mis ühendab tühjuse ja kõikide nähtuste mõistmise, on Kaastundlikul omadusi, mille abil Ta aitab kõiki inimesi, võttes arvesse nende võimeid ja valgustumise taset. Seepärast võtan varjupaiga mitte ainult täna, vaid igavesti ja täielikult oma kolme värava kaudu suures Kaastundlikus ja kummardan talle.