Vabanemispüüdlus

Kolme ilma õnn on nagu koidukaste rohuliblel, mis haihtub hetkega. Ülimale, muutumatule Vabadusele pürgimine on pühaku harjutus.

Mõnikord arvatakse, et täiuslikkust on võimalik leida olemasolust (sansaarast), aga selline täius kaob sama kiiresti kui koidukaste rohuliblelt. See särab üks hetk ja kaob kohe. Püsiva ja igavese õnne ainus seisund on Vabanemine. Olemasolu olemusetu ja ajutise õnne nägemine võltsina on pühaku harjutus.

Inimelu on õnnelik, võrreldes teiste olendite eluga, ometi me ei või täielikult uskuda inimelu õnnesse, sest kui oleksimegi vabad olemasolu rattast, langemine allilmadesse ähvardab meid aina uuesti. Kuigi loode ei saa raseduse esimestel nädalatel kogeda oma ebameeldivat olu, suudab ta kohe, kui ta areneb lapseks, tajuda oma olukorda. Tegelikult kannatab laps kohe raseduse algusest saadik ja ta peab taluma ahistust. Laps kannatab väga emast eraldumise ajal, sünnitus on valus ja piinav. Laps on nii õrn nagu väike ussike ja kannatab emast sõltuvuse tõttu. Niisiis, elu algab valuga ja jätkub vanaduse ja surmaga, mida keegi endale ei soovi. Milline tahes meie lõpp ka on, meid ootab täiesti vältimatu surm. See on juba iseenesest kannatus. Keha on võinud olla kui tahes tugev ja nõtke, ometi koidab see päev, mil keha kuivab nagu vana puutüvi. Kaotame enesevalitsuse enne oma sunnitud lõppu. Meie saatuseks on sageli ka haigla. Kirurgi nuga tükeldab meie keha, meie kopsusidki võidakse lõigata ja mõnikord tehakse isegi südamesiirdamine. Aga igal juhul lõpeb elu ja me jätame igaveseks oma vanemad, sõbrad, kõik.

Inimelu tipp saavutatakse umbes kolmekümneselt, mil ollakse kõige ärksamad ja tugevamad. Aga ometi ei lähe kõik ilma raskusteta. Peale nende murede, mida tunneb õpilane koolis õppides ja katseid (eksameid) tehes, järgneb ameti valimine või otsimine. Siis tulevad abielu mured. Paar võib soovida lapsi, aga võib ka jääda lastetuks, või saada lapsi ülemäära. Kui tahetakse kaunist, head ja töökat naist, siis on raske sellist naist leida. Teisalt kardetakse, et võib naise kaotada. Ka elatisega seostuvad mured: ilma tööta on raske, aga kui tööd on liiga palju, on jälle raske. Üksinduski on ahistav ja kurb, aga teiste selts võib olla samuti piinav.

See meie elu pakub väga vähe õnne. Inimese sünd ei ole kerge. Me oleme selle maja osad, mida kujutleme omastavat, ja meel meie kehas meenutab majavahti. Elu kulub muredes. Kui teeme enesetapu, meeles kõik need kannatused, mida see armetu elu meile pakub, siis viib see meid järgmisele sünnile, ilma valikuvõimaluseta. Niisiis, tuleb pääseda lõplikult välja sünni-surma ringist.

Sündimise sund, mis tuleb saatusest, ei lakka muidu, kui ära kaotades kogu saatuse. Aga saatus peatub vaid kõikide meelepetete lõpetamisega. Siis saavutatakse igavene õnn, mis tuleneb teadmatuse täielikust hülgamisest.

Vabanemine on niisiis teadmatuse lakkamine. Me jätkame oma olemasolu, aga kui kõik saatust loovad meelepetted on kadunud, siis valitseb täiuslik iseseisvus ja tõeline õnn.

Me peame hoolikalt uurima, kuidas seda õnne on võimalik saavutada ja mis on esimesed pettekujutlused, mis tuleb hüljata. Need tekivad väga tugevasti „mina“-kujutlusest. Niisiis tulebki uurida just seda põhimeelepetet ja kasutada selleks maadhjamika vahendeid, mis paljastavad olemasolu tõelise loomuse ja nõnda hajutavad teadmatuse.

See pühaku harjutus käsitleb kesktee nägemust „Lamrimi“ järgi.