Lemuuria ja juurrassid
1. Mandrid ja juurrassid
Lemuuriat käsitledes tuleb kõigepealt rääkida Lemuuriale eelnevatest mandritest ja juurrassidest.
Esimene manner
Esimene manner oli Hävimatu Püha Maa. See oli esimene tahke maapind, kuhu jumalikud olendid arendasid esimese rassi. Hävimatu Püha Maa ei saanud kunagi sama saatuse osaliseks nagu teised mandrid, vaid säilis manvantara algusest kuni lõpuni. Hävimatu Püha Maa oli inimolendi esimene häll ja viimase jumaliku sureliku elupaik, tema, kes oli valitud tulevase inimkonna seemneks. Surelikud ei tea sellest maast peaaegu midagi muud, kui seda, et see säilis Brahma koidikust loojangu viimse hämuni.
Teine manner
Teine manner oli Hüperborea manner, mis ulatus põhjanabast lõuna ja lääne poole. Piirkond hõlmas praegust Põhja-Aasiat ja seal elas teine rass. Mandrile andsid nime kreeklased, sest hüperboreaalne Apollo ehk Päike rändas sinna väsimatult igal aastal. Räägitakse, et poolusemerede taga põhjanaba piires olevat asunud meri, mis kunagi ei jäätunud, ja manner, mis alati haljendas. Selle mandri uppumisest ei ole peaagu midagi teada.
Esimene juurrass
Esimese juurrassi inimesed olid sama eeterlikud nagu praeguse juurrassi inimesed ainelised. Selle juurrassi inimesed olid ülivaimsed, kuid ilma mõistuseta.
Teine juurrass
Teise juurrassi inimesed olid suuruselt hiiglaslikud ja olemuselt eeterlikud, kuid muutusid vähehaaval keha poolest tugevamaks ja tihedamaks. Nad muutusid füüsilisemaks, väga vaimseks, kuid vähem mõistuslikeks, sest mõistus arenes aeglasemalt kui füüsiline keha. Teine juurrass ehk Tahte ja jooga pojad võisid elada maas, vees, tules ja õhus, sest neil oli piiramatu voli looduse elementide üle.
Kolmas juurrass
Kolmanda juurrassi inimesed olid oma struktuuri poolest juba tihedad ja kombatavad. Nad meenutasid alguses hiigelahve. Intellektuaalselt olid nad peaaegu juba arenenud ja olid salakavalad, kuid vaimsus oli nõrk. See juurrass jõudis allapoole liikuval kaarel selle punktini, kus ta algne areng vaibus ja sattus ärkava intellektuaalsuse varju. Kolmanda juurrassi lõpus muutusid inimeste hiiglaslikud kehad väiksemaks ja keha koed peenemaks, kuigi nad meenutasid ikka veel pigem ahve kui deevasid.
Neljas juurrass
Neljanda juurrassi inimeste mõistus arenes tohutult. Senini tummad rassid said endale neljandas juurrassis peaaegu inimliku kõnevõime, kõneldav keel täiustus ja teadmine kasvas. Neljanda ringi poole peal ehk atlantise juurrassi keskel ületas inimkond väiksema manvantarliku perioodi pöördepunkti. Maailm oli täis intellektuaalse toimekuse ja vaimse allakäigu vilju. Inimkond jõudis keha suuruse ja loomalikkuse poolest füüsilise arengu tippu. See toimus atlantise ajal rassi keskpunktis. Neljas rass hävis uppudes.
Neljanda ja viienda juurrassi vahel tekkis arvukalt rahvaid, kes hävisid jälgi jätmata. Sellest pikast ajaperioodist ei ole teadmisi teistel peale Tarkuse Meistrite, kes ei avalda seda aga isegi oma õpilastele. Maailmade ajalugu ja nende areng on algusest lõpuni kirjutatud tähtedesse ja sodiaaki maailmade sümbolkeeles, mille võtmed on pühitsetute käes.
Loovad jõud ja juurrassid
Selles seoses tuleb esile kõige ohtlikum teoloogiline dogma, "needus", mille meelevallas olevat inimkond sellest alates, kui leidis aset Aadama ja Eeva sõnakuulmatu tegu Eedeni aias.
Inimeses olev loov jõud oli jumaliku tarkuse poolt antud jõud ja mitte patu tagajärg. See tuleb ilmsiks ka Jehoova tähelepanuväärsest käitumisest, kui ta algul neab Aadamat ja Eevat inimkonna oletatava kuriteo pärast ja siis õnnistab väljavalitud rahvast, öeldes: "Olge viljakad, saagu teid palju ja täitke maa."
Needust ei pandud mitte neljandale rassile, vaid suhteliselt sündimatule kolmandale rassile ehk veel enne veeuputust elanud hiiglaslikule rassile, kes hukkus samamoodi. Seega ei olnud veeuputus mingi karistus, vaid lihtsalt perioodiline geoloogilise seaduse esinemine. Karma needus ei tulnud nende üle hoopiski mitte selle pärast, et nad teostasid loomuliku suguühte nii, nagu mõistuseta loomkond omal ajal, vaid seetõttu, et nad kasutasid loovat jõudu vääralt. Jumalikku kingitust häbistades raiskasid nad elumahla ainuüksi loomaliku personaalsuse rahuldamiseks. 1. Moosese raamatu kolmanda peatüki õige tõlgendus viitab sellele Aadamale ja Eevale, kes olid olemas kolmanda rassi lõpus ja neljanda rassi alguses.
Naise sünnitus oli alguses sama lihtne kui loomadel ja looduse eesmärgiks pole kunagi olnud, et naine peab valudega sünnitama. Neljanda rassi hilisemal arenguetapil tekkis viha "naise seemne ja mao seemne" ehk karma toime mõju ja jumaliku tarkuse vahel. Naise seeme ehk meelelisuse himu "purustas" teadmise ja tarkuse seemne, muutes loomise püha müsteeriumi loomalikuks himu rahuldamiseks, mille tõttu karma seadus pidi atlantise rassile "kanna peale astuma", muutmaks neljanda rassi kogu loomulaadi füüsiliselt, füsioloogiliselt, kultuuriliselt ja intellektuaalselt, kuni kolmandas rassis loomkonna võimsaks kuningaks olnud inimene muutus viiendas ehk meie rassis abituks tuberkuloosseks olendiks ja on meie praegusel keral kõige enam päritavate haiguste esindaja ja samal ajal teadlikult ja kavakindlalt kõige loomalikum loom kõigi loomade hulgas.
Tulevane kuues juurrass
Atlantise rassi algusest on kulunud miljoneid aastaid, sellegipoolest on aarja veres veel segu 11 000 aastat tagasi elanud atlantislaste järeltulijaist. See näitab, kui piiritult segunevad eelmised rassid järgmistega. Vanem rass kohaneb noorema rassi uute vormidega, kuigi kaotab mõnevõrra oma omadusi.
Salajane filosoofia õpetab, et ka praegusel hetkel on meie silme ees uus rass ja rasse valmistumas. See toimub Ameerikas ja on juba tasahilju alanud. Ühendriiklased, kes vaevalt sada aastat tagasi moodustasid veel puhtalt anglosaksi ühiskonna, on nüüd moodustumas uueks rahvaks. See tuleb erinevate rahvuste segunemisest, erinevate rasside ühinemisest. Kujunev rahvus on eriline – mitte ainult oma mentaliteedilt, vaid ka füüsiliselt.
Ameeriklased on mõne sajandi jooksul arenenud eriliseks algupäraseks rassiks ja täiesti erinevaks teistest praegustest rassidest. Lühidalt öeldes on tegu meie viienda juurrassi kuuenda alarassi seemnega, mis mõne sajandi pärast kujuneb eelsalgaks sellele rassile, mis oma uute omadustega astub praeguse euroopa viienda rassi asemele. Tulevikus – umbes 25 000 aasta pärast – algavad ettevalmistused meie juurrassi seitsmendaks allrassiks.
Kuues juurrass astub esile suurte vapustuste järel, millest esimene hõlmab algul Euroopa ja hiljem kogu aarja rassi (seega ka Ameerika mõlemad mandrid) ning suurema osa mandri läheduses asuvaist saartest.
Millal see siis juhtub? Kes veel võiksid sellele vastata kui mitte Tarkuse Meistrid, nemad aga vaikivad, nagu taevani ulatuvad lumega kaetud mäetipud, mis kõrguvad nende kohal. Me teame üksnes seda, et kuues rass areneb tasahilju ja vähehaaval, algul nii märkamatult, et aastatuhandete jooksul peetakse selle aja esindajaid – eriskummaliste võimetega varustatud lapsi, kellest saavad tuntud täiskasvanud – looduse ebaloomulikuks kapriisiks, sest nad erinevad füüsiliselt ja mentaalselt praegusaja inimestest väga palju.
Nende arv tõuseb vähehaaval aasta-aastalt ja ühel hetkel moodustavad nad enamuse. Siis peetakse meietaolisi inimesi ebardlikeks väärmoodustisteks, eranditeks, kuni need vähehaaval põhimandril hoopis välja surevad. Neid säilib veel kaugetel saartel, praeguste mägede tippudel, kus nad elavad genereerunuina ja lõpuks välja surevad – võib-olla miljonite aastate pärast, nagu surid välja Nyam Nayami kääbusrahvas Kesk-Aafrikas, muistsed asteegid jt. Need kõik on jäänukid võimsatest rassidest, kelle olemasolust on tänapäeva sugupõlvedel mälestus kadunud, samamoodi nagu kuues juurrass ei mäleta omal ajal meie aja rasse.
Viies rass elab sadu tuhandeid aastaid kuuenda rassiga koos, muutudes – kuigi oma kaaslastest aeglasemalt – nii kogult, kujult kui hingeomaduste poolest. Neljas rass säilis samamoodi meie aarja rassis ja kolmas rass neljandas ehk atlantide rassis. Kuuenda suure rassi ettevalmistusaeg kestab läbi meie viienda juurrassi kuuenda ja seitsmenda rassi. Viienda mandri riismed ei hävi siiski enne uue rassi ilmumist, mil uus manner, kuues manner, tõuseb uuest merest, mis siis hõlmab maa pinna. Kuuendale mandrile asuvad elama kõik, kes on üldisest hävingust õnnelikult pääsenud.
Millal see juhtub? Sellest pole teada antud. Nagu looduse toimingud üldse, ei toimu ka see äkitselt, samuti nagu inimene ei saa hetkeliselt lapsest täiskasvanuks. Lõpukatastroofi eel toimub väiksemaid vajumisi ja hävinguid üleujutuste ning vulkaanipursete tagajärjel. Tuksugu praegusel Ameerika mandril süda ja veri rõõmust ja innust. Kui algab uus rass, ei eksisteeri enam ameeriklasi ega eurooplasi, sest nad on kujunenud uueks rassiks ja paljudeks rahvusteks.
Viies rass siiski veel ei sure, vaid elab uue rassi kõrval sadu tuhandeid aastaid, arenedes sellega koos, kuigi aeglasemalt, ja olles erinev oma hingeomadustelt, kehalt ja kogult.
Uus inimkond ei saa siiski olema lemuurlaste ja atlantlaste hiigelvormis, sest arengu neljas ring viis neljanda rassi arengu ainelisuse sügavaimasse lohku ja praegune on juba tõusval poolel, mistõttu kuues rass peab tõusma ainelisuse ja liha ahelatest, kuhu me praegu oleme kätketud.
Uue maailma ehk Patala – nagu öeldakse Indias – elanike ülesandeks ja karmaks jääb külvata seeme algavale rassile, mis on austatavam kui ükski senini tuntud. Ainelisuse ringile järgnevad vaimsuse ja arenenuma mõistuse ringid. Ajaloo ja rassiarengu vastavuse seaduse alusel astub tulevase inimkonna etteotsa hulk suurepäraseid adepte. Inimkond on tsüklilise saatuse laps ja ükski indiviid ei vabane sellest enne, kui on täitnud teadlikult oma ülesande, ega saa lahti sellest taagast, mis tal on ühistöös loodusega.
Keegi teadja on öelnud järgmist: "Tänapäev on mineviku laps ja tulevik sünnib olevikust. Praegune hetk on silmapilk. Kas sa siis ei tea, et sul ei ole isa ja sa ei või saada lapsi, sest sina sünnitad aina vaid iseennast? Enne kui õpid ütlema, et "mina olen eelmise silmapilgu järglane, mineviku laps", oled sa ise juba minevikuks saanud. Enne kui lausud veel viimaseid silpe, ei ole sa enam olevikus, vaid tulevikus. Niiviisi on minevik, olevik ja tulevik, Alati-Elav kolmainsus, alati üks – Absoluutse Mahamaya ON."
Seitsmes juurrass
Sellest ei räägita. See on praegusel arenguastmel oleva inimkonna jaoks täiesti varjatud.
2. Maakera muutuste vallas
Maakera seitsme perioodi ja täielike muutuste vallas
Need muutused toimuvad kõrvuti rasside muutustega. Salaõpetus õpetab, et selle ringi ajal on seitse maist pralayat (puhkeseisundit), mis tulenevad maa telje kaldumisest põhjustatud muutustest. See seadus toimib teatud ajal, kuid mitte juhuslikult, vaid täpselt harmoonias karma seadusega. Salateaduses tuntakse seda kõrvalekaldumatut seadust Suure Ühtlustaja nime all. Teadus tunnistab, et ei tea, millest tulevad kliimamuutused ja need muutused telje suunas, millele alati järgnevad teatud kliimavaheldused. Teadus pole kindel isegi neis telje muutustes. Kuna teadus ei suuda neid seletada, on ta valmis täielikult telje muutuse ilmingut eitama, selle asemel et tunnistada karma seaduse mõistuslikku toimet, mis ainuüksi suudab seletada neid äkilisi muutusi ja neist tulenevaid tagajärgi.
Vaivasvata Manu inimkonna maa peal esinemise järel on aset leidnud neli sellist telje kõrvalekallet. Ookean neelas muistsed mandrid, välja arvatud esimene. Pinnale tõusis teisi maid ja sinna, kus neid varem ei olnud, kerkis mäetippe. Iga katastroofiga muutus täielikult maakera välimus. Sobivamate rahvaste ja rasside ellujäämise tagas õigel ajal antud abi. Kõlbmatud ehk edutud pühiti maa pealt. Selline valik ja siirdumine ei toimu ühe päevaga, nagu võiks arvata, uue maja ehitamine võtab aastatuhandeid. Ka allrassid ja nende kõrvalharud ehk hõimurassid olid samasuguse puhastamise meelevallas.
Mandrite all leidub teisi mandreid
Keegi tark on öelnud: "Miks teie geoloogid ei võiks arvata, et nende mandrite all, mida nad on juba uurinud ja mõõtnud, võiks olla peidus mõõtmatus ja mittemõõdetud ookeani sügavustes veel palju vanemaid mandreid, mille ladestusi ei ole geoloogiliselt uuritud, ja et need võivad praegused teooriad kord täiesti ümber lükata.
Miks ei võida tunnistada, et meie praegused mandrid on palju kordi vee all olnud, nagu Lemuuria ja Atlantis, ja on jälle mingil ajal kerkinud ja kandnud uusi inimmasse ja uusi tsivilisatsioone. Ja et järgmises suures maalihkes, nende ajastute katastroofide seerias, mis toimuvad iga keeru algusest lõpuni, hakkavad meid nüüd juba šokeerinud mandrid vaibuma ja Lemuuriad ja Atlantised jälle üles tõusma."
3. Lemuuria
Lemuuria asend
Lemuuria hõlmas alguses suuri alasid India ookeanist, ulatus Lõuna-Aafrikast kaugele Põhja-Atlandile välja. Lemuuria Atlantise osast moodustus geoloogiline alus neljandale rassile – atlantislaste tulevane kodu. Lemuuria oli esimene füüsilise inimsoo kodu – olendite, kes olid hilisema kolmanda rassi inimesed. Enne seda ei olnud rassid oma struktuurilt eriti tahked ja olid füsioloogiliselt väga erinevad. Lemuuria uppus 700 000 aastat enne tertsiaariperioodi algust (algas umbes 70 miljonit aastat tagasi). Atlantise viimased osad uppusid alles 11 000 aastat tagasi.
Lemuuria manner täitis kogu territooriumi Himaalaja jalamini. Himaalaja mäestik eraldas teda sellest sisemerest, mis laius praeguse Tiibeti, Mongoolia ja Gobi (Shamo) kõrbe kohal – Chittagongist läände Harwarini ja idasse Annamini, Sealt ulatus see lõunasse praeguse Lõuna-India, Sri Lanka ja Sumatrani. Lõunas hõlmas see paremalt Madagaskari ja vasakult Austraalia ja Tasmaania ning kulges allapoole, lõppedes paar laiuskraadi enne lõunapolaarjoont. Austraaliast, mis senini oli olnud ühendatud emamandriga, ulatus see kaugele Vaikse ookeanini Rapa Nui (Teapy ehk Lihavõttesaare) taha, mille asupaik on praegu 26 kraadi lõunalaiust ja 110 kraadi läänepikkust.
Märgatagu, et Lemuuria ei sisaldanud mitte ainult suurt ala Vaiksest ja India ookeanist, vaid ulatus hobuseraua-kujuliselt Madagaskarist mööda, ümber Lõuna-Aafrika, mis oli sel ajal kujunemisjärgus riba, Atlandi ookeanist läbi üles Norrani. Lai inglise magevee kihistus nimega Wealden, mida kõik geoloogid peavad mingi endise suure jõe suudmeks – oli omal ajal põhja Lemuuria kuivanud põhijõe säng.
Lemuuria – kolmanda juurrassi häll
Praegused poolused olid varem inimkonna hälliks ja sinna oli maetud suurem osa seal asuvaist inimestest kolmanda rassi ajal, kui Lemuuria hiigelmanner hakkas jagunema väiksemateks mandriteks. Kommentaaride selgituste järgi oli see põhjustatud maa pöörlemiskiiruse vähenemisest.
"Kui ratas veeres oma tavalise kiirusega, olid selle äärmised punktid (nabad) tasakaalus ekvaatoriga. Kui ratas pöörles aeglasemalt ja kaldus kuhugi poole, leidis maa peal aset suur katastroof. Veed voolavad mõlema pea suunas ja kesktsoonis ekvaatori ümber tekivad uued maad, kuid otstes olevad maad upuvad ja satuvad pralaya ehk puhkeperioodi valda.
Niisiis on ratas (maakera) Kuu Vaimu vallas ja juhitav oma vete (tulvavete) hingamises. Iga suure juurrassi ajastul (kalpa) teisel poolel hakkavad Kuu valitsejad (isad ehk pitrid) tõmbama tugevamalt ja nii suruvad ratast kokku selle vöö kohal, mil see mõnes kohas laskub ja teistes paikades paisub ning kui paisumine levib väljapoole (nabadeni), kerkib esile uusi maid ja vanad tõmmatakse sisse."
Sel ajastul esinesid esimest korda nn. esi-isad, keda me nüüd nimetame maailma vanemateks. Ühelt poolt olid nad aarja-hindude, egiptlaste ja vanimate pärslaste, teiselt poolt kaldealaste ja foiniiklaste esi-isad. Neid valitsesid jumalikud valitsejasood ehk sellised kuningad ja vürstid, kellel oli surelike inimestega ühine üksnes väliskuju, selline nagu see siis oli. Need olendid olid kõrgematelt ja taevalikumatelt aladelt kui see, milliseks meie maailm muutub alles pikkade manvantarate pärast.
Näiteks tunnistas professor Berthold Seemann sellise võimsa mandri reaalsust ja peale selle oletas ta, et Austraalia ja Euroopa olid varem sama mandri osad, toetades nii varem esitatud hobuseraua-teooriat.
Meie nägemusele ei saa leida hämmastamapanevamat kinnitust kui tõsiasi, et Atlandi ookeani sügavikus olev 2700 meetri kõrgune tipp, mis algab Briti saarte lähistelt kaks või kolm tuhat penikoormat lõuna poolt, kulgeb algul viltu Lõuna-Ameerika suunas ja siis, moodustades peaaegu sirgnurga, liigub kagu suunas Aafrika ranniku poole, kus pöördub lõunasse Tristan d'Acunha juurde. See tipp on Atlantise mandri jäänus ja kui seda võiks vaadelda kaugemale, tõestaks see merealuse hobuseraua-kujulise silla olemasolu, mis ühendas selle India ookeanis asunud varasema mandriga.
Need ei ole muidugi samad mandrid. Kui räägitakse selle suure mandri pikendusest Atlandi ookeani põhjaossa, ei sõdi see sugugi arvamuse vastu kadunud Atlantise asukohast, vaid üks teooria toetab teist.
4. Lemuurlaste religioon
Kolmandal ja neljandal juurrassil ei olnud religiooni selle tavapärases tähenduses
Kolmandal ja neljandal juurrassil ei olnud religiooni selle tavapärases tähenduses. Lemuurlastel ja nende järglastel, lemuuria-atlantislastel ei olnud religiooni, sest nad ei tundnud mingeid usuteooriaid ja neil polnud tarvis midagi uskuda. Otsekohe kui inimese intellektisilm avanes mõistma, tundis kolmas rass olevat üks alati juuresoleva, kuigi samal ajal alati vaadeldamatu ja nähtamatu kõiksusega, ainsa universaalse jumalikkusega.
Vaatamata kehalise mina loomulikkusele tajus igaüks end oma loomult olevat inimjumal, omades religioosseid jõude ja tundes enda sisemist jumalat. Võitlus nende kahe vahel algas sellest päevast alates, kui nad maitsesid tarkusepuust.
Võitlus elu ja surma eest algas vaimse ja hingelise, hingelise ja kehalise vahel. Need, kes võitsid oma madalamad printsiibid, saavutades valitsemise keha üle, ühinesid valgusepoegadega. Need, kes sattusid oma madalama loomuse ohvriks, jäid aine orjadeks. Olnud valguse ja tarkuse pojad, said neist lõpuks pimeduse lapsed. Nad langesid sureliku ja surematu elu vahelises võitluses ja kõik need langenud said järgmiste atlantislaste sugupõlvede seemneiks. (Sõna 'atlantislane' kasutatakse antud juhul tähenduses 'nõid, võlur'.) Atlantise rasse oli palju ja nende areng kestis miljoneid aastaid. Kõik nad ei olnud halvad, kuid said halvaks juurrassi lõpus, nii nagu meie viienda rassi inimesed nüüd saamas oleme.
Kolmanda juurrassi inimestel ei olnud teadvuse ärgates mingit sellist usku, mida pragu võiksime religiooniks nimetada. Nad ei teadnud seega midagi võimsatest ja kullakarvalistest religioonidest ega olnud neil mingeid jälgi mingist dogmadesüsteemist ega religioossest teenistusest. Kui religiooni-sõna all ei peeta silmas dogmasid, vaid masside kokkusidumist tundma ühist austust, pieteeti nende vastu, keda tunneme olevat meist endist kõrgemal – nii nagu laps tunneb oma armsate vanemate vastu –, siis võib aga öelda, et varasematel lemuurlastel, mõistusliku elu algusest peale, oli küll religioon ja veel üsna ilus religioon.
Elementide valgusküllased jumalad
Varastel lemuurlastel olid ümber ja isegi sees valgusküllased elementide jumalad. Nad veetsid oma lapsepõlve koos nendega, kes olid andnud neile olemasolu ja äratanud nad mõistuslikule, teadlikule elule. Elementide jumalad kandsid nende eest pidevalt hoolt ja andsid neile juhatust. Vaimu arenemine aine poole ei oleks kunagi saanud toimuda, kui see poleks saanud algtõuget, kui need kirkad vaimud poleks ohverdanud oma ülieeterlikku olemust, andmaks elu põrmuinimestele, andes igaühele osa tema sisemistest printsiipidest ehk õigemini peegelduse sellest tuumolendist. Seitsme taeva – seitsme olemistasandi – dhyanid on põhimotiiviks praegustele ja tulevastele algainetele, nii nagu seitsme loodusjõu inglid on veelgi kõrgemate hierarhiate veel kõrgemad põhimotiivid. Nende loodusjõudude jämedamaid mõjusid märkame asjades, mida teadus kutsub liikumisvormideks, raskuseta jõududeks jne.
Muistne kuldaeg
Muistsel kuldajal rändasid jumalad maa peal ja suhtlesid inimestega vabalt. Kuldaja lõppedes läksid jumalad ära, st. muutusid nähtamatuiks. Hilisemad sugupõlved hakkasid teenima nende riike ehk elemente. Miks meid ei külasta jumalad ideaalriikidest nagu vanadel aegadel? Kas taevad on nüüd kaugemal? Või on maa ja inimesed külmaks muutunud?
Jumalakartlikud ja patused
Esimesed Lemuuria mandril sündinud atlantise rassid jagunesid juba esimestest hõimudest alates jumalakartlikeks ja patusteks ehk nendeks, kes palveldasid looduse ainsat nähtamatut vaimu, mille kiirt inimene endas tunneb, ja olid seega panteistid, ja nendeks, kes usufanaatiliselt ohverdasid maa vaimudele, inimesetaolistele mustadele jõududele, kellega nad sõlmisid liidu. Nad olid esimesed gibborimid, muistsed kuulsad mehed, kellest said viiendale rassile kabirimid, egiptuse ja foiniiklaste kabirid, kreeklaste titaanid ja india rahvaste rakshasad ja daityad.
Inimese kahe- ja kolmekordse loomuse algupära
Samamoodi said alguse kõik hilisemad ja uueaja usundid, eriti hilisemate juutide hõimujumalale osutatud palveldamine. Samal ajal põhines, liitus ja segunes see sooline religioon tihedalt tähe ilmingutega. Lemuurlased tundsid poolehoidu põhjanaba ehk oma eelkäijate taeva – Hüperborea mandri vastu. Atlantislasi tõmbas lõunanaba "sügava kuristiku" poole (nii kosmilises kui ka maises tähenduses), millest õhkusid kuumad kiud seal viibivate kosmilise elementaalide õudustormide toimel.
Muistsed rahvad nimetasid maa kahte naba maoks ja draakoniks. Siit on pärit head ja halvad draakonid ja ka jumala poegadele antud nimed ehk vaimu ja aine pojad, head teadjad ja halvad nõiad. See on inimesetaolise kahe- ja kolmekordse loomuse päritolu. Langenud inglite lugu esoteerilises tähenduses sisaldab võtit inimloomuse mitmekülgsetesse konfliktidesse. See viitab inimese eneseteadvuse saladusele. See on tugipunkt, millele toetub kogu tema eluring – tema arengu ja kasvu ajalugu. Selle õpetuse kindlast tajumisest sõltub esoteerilise inimsünni õige mõistmine. Siin on selgitus halva tekke keerulisele küsimusele. Sellest on näha ka see, et inimene ise on lahutanud Ühe erinevateks vastandlikeks olemuskülgedeks.
5. Lemuuria kultuurist
Lemuurlaste muistne kultuur
Lemuurlaste muistne kultuur ei järginud vahetult nende füüsiliste muutuste jälgi. Füsioloogilise arengu lõppemise ja esimeste linnade ehitamise vaheline aeg oli sadu tuhandeid aastaid pikk. Lemuurlased ehitasid tohutuid linnu. Nad kasutasid haruldasi värve ja metalle. Tulemägede pursatud laavast ehk mägede valgest kivist, marmorist ja mustast kivist, mis oli mustunud maa-alusest tulest, lõikasid nad oma kujusid välja omaenda välimuse järgi ja palveldasid neid. Neil aegadel elas Lemuurias juba kultuurrahvaid, kes jumalike valitsejate abil ehitasid suuri linnu, harrastasid teadusi, kunste ja tundsid täheteadust, matemaatikat ja arvutamiskunsti.
Üks neist suurtest algupärasel viisil ehitatud linnadest valmistati tervenisti laavast umbes 360 km kaugusel lääne pool sellest kohast, kus praegu asub Lihavõttesaare kitsas ja metsik maariba. Mitmed üksteisele järgnevad vulkaanipursked hävitasid selle täiesti. Hiiglaslike ehitiste vanimad jäänused on kõik lemuurlaste viimaste allrasside kätetöö. Kapten Cooki poolt Lihavõttesaareks nimetatud maaribalt leitud kivised jäänused on väga sarnased Pachacamaci müürile või Tiahuanaco varemetele Peruus.
Samuti olid need planeeritud kükloopilises stiilis. Esimesed suured linnad ehitati selles osas mandrist, mida praegusel ajal tuntakse Madagaskari saarena. Ka sel ajal eksisteeris kultuur- ja metsrahvaid nagu nüüdki. Areng lõpetas oma täiendustöö eelmisega võrreldes ja karma hävitustöö järgmistega. Austraallased ja nende taolised põlvnesid neist, kes ei hoidnud elus "leekide" nendele peegeldatud kiirgust, vaid summutasid selle sugupõlv sugupõlve järel, jätkates loomalikkust. Seevastu saavad aarjalased lugeda oma eelkäijate atlantislaste kaudu neist vaimsematest lemuuria rassidest, kellesse "tarkuse pojad" olid kehastunud.
Lemuuria – Atlantise geoloogiline alus
Lemuuria Atlantise osa oli geoloogiliseks aluseks sellele maale, mida üldiselt tuntakse Atlantise nime all, kuid mida paljud peavad pigem Lemuuria Atlantise pikenduse laienduseks kui hoopis uueks maa-alaks, mis oleks merest tõusnud vastama neljanda juurrassi erivajadustele. Niisama vähe kui rasside arengus, ei saa ka mandrite vaheldumises ja muutumises tõmmata piirjooni, eristamaks, kus uus süsteem algab ja vana lõpeb.
Looduse tegevuse järjepidevus ei katke kunagi. Nii arenesid ka neljanda rassi atlantislased Põhja-Lemuuria kolmanda rassi moodustatud tuumast, mis oli justkui keskendunud teatud paigale praeguse Atlandi ookeani keskel. Nende manner moodustus paljude saarte ja neemede kokkusulamisest, mis aja jooksul vähehaaval merest tõusid, pakkudes lõpuks kodu sellele suurele rassile, mida tuntakse atlantislaste nime all. Kui see kujunemine oli kord lõppenud, võidi öelda, nii nagu üks väga kõrge salateaduslik autoriteet ütles: "Lemuuriat ei tohi segi ajada Atlandi ookeaniga nii nagu Euroopat ei saa segi ajada Ameerikaga."
Egiptuse tsivilisatsioon on Lemuuria ja Atlantise tsivilisatsiooni jätk
Uued uurimused tõestavad tõeks aasia filosoofide väite, et muistsele "veeuputusele" eelnevad rahvad harrastasid teadusi, mh. geoloogiat, etnograafiat ja ajalugu. Tulevased leiud tunnistavad kunagi teraste mõtlejate, nagu H. A. Taine ja Renani tähelepanekuid. Taine on näidanud, et selliste vanade rahvaste, nagu egiptlaste, India aarjalaste, kaldealaste, hiinlaste ja assüürlaste kultuurid on välja arenenud eelmistest kultuuridest, mis on kestnud sajandite müriaade. Viimane aga viitab järgmisele faktile.
"Egiptus tundub juba oma ajaloo alguses küpse ja vanana ning näib olevat ilma müütilise kangelasajata justkui sellel polekski olnud noorusaega. Egiptuse kultuuril ei olnud lapsepõlve ja selle kunstil vanameelsust. Muistse monarhia kultuur ei alanud lapse tasemelt. See oli juba kohe küpses eas."
Professor R. Owen lisab sellele, et "Egiptuse kroonikad näitavad, et seal on olnud kultuur, korraldatud ühiskond juba enne Menese aega."
Winchell ütleb: "Menese ajal olid egiptlased juba suur ja kultuurne rahvas. Manetho räägib, et Athoris, esimese kuninga Menese poeg, ehitanud palee Memphises ja et ta olnud arst ning jätnud endast järele anatoomia-alaseid teoseid."
Atlantise müüt seostub Lemuuriaga
Atlantise müüt on kergestimõistetav allegooria. Atlas on sama, mis vanad mandrid Lemuuria ja Atlantis ühendatuna ja isikustatud sama võrdlus. Poeedid varustavad Atlase Proteuse kombel ülivõimsa tarkuse ja kõiksuguse teadmisega, sest mõlemal mandril elasid jumalike Meistrite õpetatud rassid ja mõlemad siirdusid mere põhja, kus need nüüd uinuvad, kuni omal ajal jälle veepinnast üles kerkivad.
Atlas on mereneitsi poeg ja tema tütar Kalypso on veega täidetud sügavus. “Odüsseias” räägitakse temast nende kõrgete sammaste valvuri ja kaitsjana, mis eraldasid taevad maast. Lemuuria, mille hävitas merealune tuli, ja Atlantis, mille neelasid lained, hävisid ookeani sügavusse. Seetõttu öeldakse, et Atlas oli sunnitud maa pealt lahkuma ja ühinema Tartarose sügavuses oma venna Iapetosega.
Sir Theodor Martinil oli õigus, kui ta lahendas seda allegooriat järgmiselt: "Atlas seisis maailma alumisel poolel kindlal põhjal ja toetas seega üheaegselt nii maakamarat kui ka taevakaart, mis ümbritses tahke kestana ülemist poolt. Nimelt on Atlas Atlantis, mis hoiab oma turjal uusi mandreid ja nende horisonte."
Atlas personifitseeris seega hiiglaslikku lääne mandri-maad, mille kohta öeldakse, et see kandis nii taevast kui ka maad ehk kui hiiglase jalad on maa peal, toetavad tema õlad taeva seadusi. Nimetus “toetaja” sobib eriti hästi, sest see viitab mõlemate mandrite, Lemuuria ja Atlantise, tohututele mäetippudele. See käsitlus seostub kindlasti selle tohutu mäeahelikuga, mida arvati kulgevat piki maakamara äärt ehk serva. Need mäetipud ulatusid oma juurtega sügavale mere enda põhja, samal ajal oma pea taeva poole sirutades, tipud pilvedesse uppunud.
Muistsetel mandritel oli rohkem mägesid kui orge. Atlas ja Pico de Teneriffa, praeguse kahe kadunud mandri kaks kääbuslikku jäänust, olid Lemuuria aegadel kolm korda kõrgemad. Herodotose järgi nimetasid lüüdialased Atlast taeva sambaks ja Pindaros kirjeldas hilisemat Etnat taevaliku sambana.
Atlas oli saar, ligipääsmatu mäetipp Lemuuria ajal, mil Aafrika manner polnud veel merest tõusnud. See on ainus iseseisev jäänuk läänemail sellest mandrist, kus sündis, arenes ja hävis kolmas rass, sest Austraalia on nüüd osa lõunamandrist. Selle all ei mõelda, et Atlas olnuks see paik, kus rass hukkus, sest see toimus Põhja- ja Kesk-Aasias, vaid Atlas oli selle mandri osa. Kui uhke Atlas on esoteerilise traditsiooni järgi vajunud kolmandikus osas oma kõrgusest mere sügavusse, siis selle kaks kolmandikku jäi järele Atlantise pärandina.
6. Lemuuria hävinemine
Mandri murdumine
Aafrikat, Ameerikat ega Euroopat ei olnud siis veel olemas kui Lemuuria manner oli juba mitmest kohast murdunud ja uusi mandreid moodustanud. Kõik need praegused mandrid lebasid veel ookeani põhjas. Siis ei olnud veel olemas ka suurt piirkonda praegusest Aasiast, sest Himaalaja põhjapoolsemad piirkonnad olid meres ja nende taha ulatusid Shveta-dvipa lootoslehed ehk need maad, mida praegu kutsutakse Gröönimaaks, Ida- ja Lääne-Siberiks jne.
See tohutu manner, mis omal ajal levis üle India, Atlandi ja Vaikse ookeani, eksisteeris nüüd suurte saartena, mis vähehaaval üksteise järel kaduma hakkasid, kuni lõplik maavärisemine need neelas. Lihavõttesaar kuulus näiteks kolmanda rassi varasemasse kultuuriperioodi. Äkiline vulkaaniline merepõhja tõusmine tõstis selle väikese igimuistsete aegade jäänuki – kui see oli olnud nagu teisedki, vee all – oma vulkaanide ja sammastega puutumatult pinnale, andmaks tunnistust Lemuuria olemasolust. Räägitakse, et mõned Austraalia hõimud on kolmanda rassi hilisemate järeltulijate viimased jäänukid.
Maa-alused tuled hävitasid Lemuuria
Kui maa-alused tuled olid Lemuuria hävitanud, muutusid inimesed pidevalt väiksemaks ja lõpuks, miljoneid aastaid hiljem, olid nad umbes 150–180 cm pikkused ja vanemates aasia rassides umbes pooleteisemeetrised.
Lemuuria uppumine ja muutus algas nabapiirkonna lähedal (Norras) ja kolmas rass lakkas olemast Lankas ehk õigemini sellel maal, mida atlantislaste ajal hakati Lankaks pidama. See väike jäänuk, mida praegu tuntakse Sri Lanka nime all, on muistse Lanka põhjapoolne tasandik. Kogu tohutu suur Lanka saar oli lemuuria perioodil sama nagu varemmainitud hiigelmanner.
Loodus liigub kõigis oma toimingutes edasi aeglaselt
Tõlgitud raamatust: Lemuria ja juurirodut. Salaisen opin viisautta (Mystiikkasarja 1). Helsinki, 2000. Lisateadmisi teemast:- H. P. Blavatsky. Saladoktriin 1–2.
- John Sonck. Katsaus ihmiskunnan kehityhistoriaan