Kuu

Mr. G. H. Darwini [sir George Howard, 1845–1912] teooria oli see, et vähemalt 52 000 000 aastat tagasi – arvatavasti palju varemgi – tekkis Kuu Maa õrnalt liikuvast massist. /.../ et Kuu on kunagi Maast eraldunud. /.../

Salaõpetus räägib aga hoopis vastupidist. Kuu on Maast palju vanem /.../ Maa on oma olemasolu eest tänu võlgu Kuule. /.../ Sellest tulevad ka Kuu gravitatsioon ja looded maa peal, kuna maa veed pürgivad ikka veel tõusma oma vanema suunas. Seda tähendab ka lause, et Emavesi “tõusis, see kadus kuusse, kes oli selle kergitanud, kes oli selle sünnitanud”.

***

Kui planeedikett on oma Viimasel Ringil, siis saadab selle 1. ehk A-pall enne lõplikku suremist kogu oma energia ja “printsiibid” latentse väe neutraalsesse keskmesse, “laya-keskmesse”, teadustades sellega uuest eristumatu esiaine ehk aine tuumast, st paneb selle toimima ehk elustab selle. Oletagem, et selline protsess leiab aset Kuu “planetaarses” ketis; ja oletagem ka, tõestuse jaoks, et Kuu on palju vanem kui Maa /.../. Kujutlegem Kuu kuut kaas-palli – ajastuid enne seda, kui loodi esimene meie seitsmest pallist –, mis on üksteisega just samas suhtes nagu on meie keti kaas-maakerad nüüd Maa suhtes. Ja nüüd on edasi kerge kujutleda, kuidas kuuketi A-pall elustab maaketi A-palli ja seejärel sureb; eelmise keti B-pall saadab seejärel oma energia uue keti B-pallile; järgmise kuuketi C-pall loob oma järglase, maaketi C-palli; seejärel Kuu (meie kaaslane*) laseb kogu oma elu, energia ja väe voolata edasi meie planetaarse ringi madalaimasse maakerasse – D-palli, meie Maasse – ja muutub seejärel, siirdanud kõik selle uude keskusesse, tegelikult surnud planeediks, mille pöörlemine on meie planeedi sündides peaaegu lakanud.

[* Vaieldamatult on ta meie kaaslane, kuid see ei muuda kehtetuks teooriat, et ta on andnud Maale kõik peale oma elutu keha. Kui Darwini teooria oleks kehtiv, tuleks selle hüpoteesi kõrvale, mis just kummutati, /.../ välja mõelda veelgi kohatumaid spekulatsioone. Kuu, nagu öeldud, on jahtunud ligi kuus korda kiiremini kui Maa (Winchelli World-Life): “Kui Maa vanuseks pärast kõvastumist on 14 000 000 aastat, siis on Kuu vanuseks selles staadiumis vaid üksteist ja kaks kolmandikku miljonit aastat...” jne. Ja kui Kuu on vaid tükike meie Maast, miks ei saaks siis järeldada sama ka teiste planeetide kuude kohta? Astronoomid “ei tea”. Miks pole kaaslasi Merkuuril ja Veenusel, ja kui need on olemas, siis millest need on tekkinud? Seetõttu, ütleme meie, et teadusel on vaid üks võti – materiaalsuse võti –, et avada looduse müsteeriume, seevastu okultsel filosoofial on seitse võtit ja seletust sellele, mida teadus ei suuda näha. Merkuuril ja Veenusel ei ole kaaslasi, kuid neil on “vanemad”, samamoodi kui Maal. Nad mõlemad on Maast palju vanemad ja enne kui Maa jõuab oma seitsmendasse Ringi, on tema Ema Kuu hajunud hõredasse õhku, nagu on sündinud ka teiste planeetide “kuudega”, või ka mitte, nii kuidas kunagi, sest on planeete, millel on mitu kuud – mõistatus, mida pole lahendanud ükski astronoomia Oidipus.]

Kuu on nüüd külm jäänukkamakas, vari, mida lohistab endaga uus keha, millesse on üle kantud tema elujõud ja “printsiibid”. Ta on mõistetud Maad saatma pikki aegkondi, olles tõmmatud selle külge ja tõmmates oma järglast ise enda poole. Ta laps imeb teda pidevalt vampiiri kombel ja tema omakorda maksab kätte, immutades teda ikka ja jälle oma nurjatu, nähtamatu ja mürgise mõjuga, mis emaneerub tema loomuse salatud poolest. Sest ta on surnud, kuid siiski elav keha. Tema kõdunenud surnukeha osi täidab aktiivne ja hävitav elu, kuigi keha, mille nad varem moodustasid, on hingetu ja elutu. Seetõttu on tema emanatsioonid samaaegselt nii kasulikud kui kahjulikud – sellele leiame paralleeli ka maa pealt, sest on tõsi, et rohi ja taimed ei ole kusagil mahlakamad ega õilmitse paremini kui haudadel; kuigi samal kalmistul on ka tapvad laiba-eritised. Ja nagu kõik guulid [surnukehadest elatuv kuri vaim idamaistes muinasjuttudes] ja vampiirid, on ka kuu nõidade sõber ja ettevaatamatute vaenlane. Juba muistsete aegade ja hilisematest Tessaalia nõidadest kuni mõnede praegusaja Bengali tantrikuteni on tema loomus ja omadused tuntud olnud igale okultistile, kuigi loodusteadlastele on see jäänud suletud raamatuks.

Selline on Kuu astronoomilisest, geoloogilisest ja füüsikalisest vaatekohast. Mis puutub selle metafüüsilist ja psüühilist loomust, siis selles raamatus peab see jääma saladuseks /.../ Need on loomulikult asjad, “mille suhtes adeptid on oma mittepühitsetud õpilastega vesteldes eriti ettevaatlikud” ja kuna nad ei ole kunagi lubanud ega ka võimaldanud trükis ilmuda mitte ühelgi sellekohasel arutlusel, on parem sellest rääkida nii vähe kui võimalik.

***

Kommentaaride seletusest: “Niimoodi siis Ratas (maakera) on Kuu Vaimu valitseda ja juhtida oma vete (mõõnade) hingamises. Iga suure (juur)rassi ajastu (kalpa) lõpupoolel hakkavad Kuu valitsejad vedama üha tugevamini ja suruvad ratast tema vöökohalt kokku, nii et see mõnest kohast alaneb ja mõnest kohast paisub; kui paisumine levib väljapoole (nabadele), kerkivad uued maad ja vanad imetakse sisse.”

***

Kuumonaadid on need, kes on lõpetanud oma elukeerud kuuketis, mis on maaketist madalam, ja seejärel kehastunud maaketile. /.../ Nii nagu on seitse maakera, nii on ka seitse kuud, millest nähtav on vaid viimane. Sama kehtib ka Päikese kohta; selle nähtavat keha nimetatakse māyāks, nii nagu on māyā ka inimese keha. “Tõeline päike ja tõeline kuu on samamoodi nähtamatud kui on nähtamatu tõeline inimene,” ütleb salateadus.

/.../ Tõelisuses on Kuu Maa kaaslane vaid ühes mõttes, nimelt et ta tiirleb füüsiliselt ümber Maa. Kuid igas muus suhtes on Maa Kuu kaaslane, mitte vastupidi. /.../ Seda tõendavad looded, mitmete haiguste perioodiline esinemine, mis langeb ühte kuu faasidega; seda võib tähele panna taimede kasvamises ning on selgelt näha ka inimeste sigitamises ja sündimises. Kuu tähtsust ja selle suhet Maaga pandi tähele kõigi muistsete religioonide puhul, eriti juutluses, ja paljud psüühiliste ja füüsiliste ilmingute uurijad on seda samuti täheldanud. Seevastu Maa mõju Kuule piirdub, niipalju kui teadusele on tuntud, vaid füüsilise külgetõmbejõuga, mis paneb Kuu oma orbiidil tiirlema. /.../ Kuigi Kuu on teatud tähenduses kaaslane, on ta kindlasti vanem ja arenenum kui see laps, keda ta valvab.

Kuul on suurim ja olulisim osa nii Maa enda moodustumisel kui selle täitmisel inimolenditega. Kuumonaadid ehk Pitrid, inimese esiisad, muutuvad tegelikkuses ise inimeseks. Need on monaadid, kes alustavad oma arengut A-pallil ja kes läbi palliketi kulgedes sünnitavad inimvormi, nagu on juba öeldud. /.../ Need monaadid ehk jumalikud sädemed on siis ise kuu-esiisad, Pitrid; need kuu-vaimud peavad saama “inimesteks”, et nende monaadid saavutaksid kõrgema toimimis- ja eneseteadvuse astme, s.o. jõuaksid Mānasa-Putrate tasandile, kelle “tajuta” koortele, mille on loonud ja elustanud Pitrid, antakse “mõistus” kolmanda juurrassi teises pooles.

***

Kes on “Kuu Isandad”? Indias nimetatakse neid Pitriteks ehk “kuu-esi-isadeks”, kuid juutide raamatutes on “Kuu Isand” oma sõjavägede üldnimena ja ühena Elōhīmist Jehoova ise. Juutide astronoomia ja “tähelepanekud aegadest” olid korraldatud vastavalt kuule.

***

Kuu Lha’d, kuuvaimud, nagu öeldud, olid vaid alusepanijad vormile, nimelt sellele algpildile, mille järgi loodus alustas oma välist tööd inimese vormimisel. Seetõttu oli algne inimene vaid tajuta Bhūta ehk “viirastus”. See loomine ebaõnnestus.

***

Algupärase füüsilise inimese ehk tema keha “isa” on päikeses sisalduv elu-elekter-printsiip. Kuu on tema “ema”, kuna kuus on see salapärane vägi, millel on nii tuntav mõju inimese rasedusajale ja sünnitamisele, nii nagu see mõjutab ka taimede ja loomade kasvu. “Tuult” ehk eetrit, kes sel juhul on vahendajaks, kes võtab need mõjutused kahest valgusandjast ja levitab üle maa, nimetatakse “hoidjaks” ehk “imetajaks”, kuid alles “vaimne tuli” muudab inimese täiuslikuks jumalikuks olendiks.

***

Esimene inimrass oli siis lihtsalt oma isade koopiad, astraalsed duplikaadid. “Isad” olid eelkäijad, kõige arenenumad olendid eelmisest, kuigi madalamast vallast, mille kooreks on meie praegune kuu. Kuid see koorgi on kõikvõimas, kuna Kuu oli sünnitanud Maa, püüdsid magneetilise tõmbejõu poolt siia veetud varjud moodustada Maa esimesed asukad (ja lõid) enne inimest eksisteerinud koletised. /.../ [Kaldea] Berossos olevat oma teadmised [selle kohta] saanud Ea’lt, meesnaiselikult Tarkuse jumalalt. Jumalad sündisid selle Tarkuse (Svabhāvati, ema-maailmakõiksuse) androgüünses hõlmas, kuid selle peegeldused muutusid maa peal Omorōka-nimeliseks naiseks, kes on kaldealastele Thavatth (või Thalatth), kreeklastele Thalassa, Sügavus ehk Meri, kes esoteeriliselt ja isegi eksoteeriliselt on kuu. Kuu (Omorōka) valitses neid kirjeldamatult kohutavaid olendeid, keda Dhyanid tapsid.

Arenguseadus sundis kuu-isasid monaadiseisundis kulgema meie maakeral läbi kõigi eluvormide, kuid kolmanda keeru lõpus olid nad oma jumalikus loomuses juba inimlikud ning seetõttu kutsuti neid looma vorme, millest pidi saama asupaik vähem arenenud monaadidele, kelle kord oli nüüd kehastuda. Neid “vorme” nimetatakse “Jooga poegadeks”, kuna Jooga – eksoteeriliselt ühinemine Brahmāga – on kõrgeim olemisseisund, mis kuulub passiivsele piiritule jumalikkusele, kuna sisaldab kõiki jumalikke vägesid ja on Brahmā sisimaks olemuseks.

***

Mahābhāratast:

“Mina olen Ise abil mõistnud Ises olevat eluaset – kus asub Brahman vabana kõikidest vastandpaaridest ja kus kuu, kes koos tulega [ehk päikesega] säilitab (kõik) olemasoleva mõistusliku printsiibi liikumapanijana.”

Kuu on arukuse (Manase) jumalus, aga ainult madalamal tasandil. Üks selgitus ütleb: “Manas on kaheline – kuuloomusega madalamas ja päikeseloomusega oma kõrgemas olemusküljes.”

See tähendab, et Manas oma kõrgema olemuspoolega tõuseb Buddhisse ja madalamaga laskub isekaid ja meelelisi himusid täis olevasse loomalikku hinge, kuulates selle häält. Selles sisaldub nii adepti kui ka tavalise inimese elu saladus, aga ka jumaliku inimese erinevus loomalikust inimesest pärast surma.

***

Manasel on kaheline loomus. Osaliselt allub see päikesele, osaliselt kuule, nagu ütleb ka Šankaratšārja: “Kuu on arukus, ja Päike on tarkus.”

***

Mitte ükski sümbol, isegi mitte päike, ei ole olnud nii keeruline ja mitmetähenduslik, kui kuu sümbol. Loomulikult oli see kahesooline. Mõnedel rahvastel oli see meessoost, nagu näiteks hindude “kuningas Soma” ja kaldealaste Sin; teistel rahvastel oli see naiselik, kaunis jumalatar Diana-Luna, Ilityia, Lucina. Tauride juures tunti inimohvreid Artemisele, kes oli samuti üks Kuujumalatari kujusid; kreeklased nimetasid teda Diktynnaks ja meedlased ning pärslased Anaitiseks /.../. Kuid meil on eriliselt tegemist kõige vooruslikuma ja puhtama neitsist jumalanna Luna Artemisega. See Artemis-Lokhia [lokhia –‘sünnitusel aitaja’], sigimist ja lapse sünnitamist valitsev jumalanna on oma tegutsemises ja kolmekordse Hekatena [öö ja surnute valitsejanna, allilma kolmepealine jumalanna, ilmus ristteedel] orfikute jumal, rabiinide ja algkristlaste Jumala eelkäija ja nende kuu-tüüp. See “kolme-kujuga” jumal oli kuu kolme üksteisele järgneva olemuskülje personifitseeritud sümbol. See oli stoikute tõlgendus, orfikud seletasid, et nimi tähendab neid kolme loodusvalda, mida ta valitseb. Armukadeda, verehimulise, kättemaksuhimulise ja nõudlikuna on Hekate-Luna juutide prohvetite “äkilise Jumala” vääriline vaste.

Kogu päikese- ja kuupalveldamine sel kujul, nagu see nüüd kirikutes ilmneb, sõltub tõepoolest tollest igivanast kuuilmingute müsteeriumist. Need “Öö Kuninganna” vastavusväed, mis praegusaegse teaduse eest on salatud, kuid täiesti toimivad idamaiste adeptide teadmiste kohaselt, selgitavad hästi, miks muistsed inimesed esitasid Kuutari tuhandete kujudena. See näitab ka, kui palju sügavamalt olid muistsed rahvad, võrreldes tänapäeva astronoomidega, sisse elanud kuu saladustesse.

Kogu kuujumalate ja -jumalannade galerii, Nephtys ehk Neith, Proserpina, Melitta, Kybele, Isis, Aštarte, Venus ja Hekate ühelt poolt, Apollo, Dionysos, Adonis Bacchus, Osiris, Attis, Thammuz jne. teisest küljest – kõik nad näivad oma vormilt olevat sama kui kristlik Kolmainsus, nad on kõik nii oma “Emad”, “Pojad” kui “Abikaasad”. Kõikides ususüsteemides on jumalates ühendatud isa, poja ja abikaasa toimimine ning jumalannad muudeti meheliku jumala naiseks, emaks ja õeks. Neist esimeses sisaldus “päike, elukaitsja”, inimlike omaduste kokkuvõte, teisesse sulatati kõik muud nimed selleks suureks kompleksiks, mida tuntakse ühisnimega Maia, Maaja, Maria jne. Maia, mida kunstlikult püütakse viia juursõnani ma (imetama), on kreeklastel hakanud tähendama “ema”, ja see andis nime maikuule, mis oli pühendatud kõigile neile jumalannadele, enne kui see pühendati Maarjale*. Sõna algupärane tähendus oli siiski Māyā, Durgā, mille orientalistid tõlkisid “juurdepääsmatuks”, kuid mis tegelikult tähendab “kättesaamatu”, kuna see on petlik ja ebatõeline, lummuste põhjus ja allikas, vale-usu personifikatsioon.

[* Tänu paganale Plutarchosele, kes ütleb: “Maikuu (Maius) on pühendatud Maiale ehk Vestale, maa-emale, meie personifitseeritud kasvatajale ja elatajale.”]

Usurituaalides oli kuul kahesugune funktsioon. See oli personifitseeritud jumalannaks väliste eesmärkide jaoks või jumalaks allegoorias ja sümboolikas, kuid okultses filosoofias peeti meie kaaslast sootuks Väeks, mida tuli hoolega uurida, kuna see oli nii kardetav. Pühitsetud aarjalastele, kaldealastele, kreeklastele ja roomlastele olid Soma, Sin, Artemis, Soteira (meesnaiselik Apollo, kelle relvaks on lüüra, ja habemega Diana kellel on vibu ja nooled), Deus Lunus ja eriti Osiris-Lunus ja Thoth-Lunus* okultistlikud Kuuvallad. Astoreth, Kuutar, oli okultne müsteeriumide müsteerium ja ennemini halva kui hea sümbol. Tema seitse faasi jagunevad esoteerilises jaotuses kolmeks astronoomiliseks ja neljaks pelgalt füüsiliseks faasiks. Et kuud pole alati austatud, on näha müsteeriumidest, kus allegooriliselt kujutati kuujumala surma – astmelise vähenemise ja lõpliku kadumise kolme faasi. Nii antigi kuule Kurjuse valitseja tähendus, kes alguses võidab valgust ja elu andva jumala, päikese, ning selle võidu muutmiseks lüüasaamiseks oli vaja kõigi muistsete maagiliste hierofantide kõikide oskuste ja teadmiste koondamist.

[*Thoth-Lunus on India Buddha-Soma ehk Mercurius ja Kuu.]

Meessoost kuu tehti pühaks kõige vanemas usundis, nimelt meie keeru kolmandas, hermafrodiitses rassis, kui sugupooled olid pärast n-ö pattulangemist eraldunud. Pärast seda muutus Deus-Lunus meesnaiseks, vaheldumisi meheks ja naiseks. Ning neljandas juurrassis, atlantislaste seas, oli ta kahetine vägi nõidumiste tarvis. Viiendas, meie oma rassis, jagunesid kuu- ja päikesepalveldajad kahte vastandlikku leeri. See tekitas sündmused, mida hiljem kujutati sõjana Mahābhāratas ja mis eurooplaste meelest on vaid muinasjutt, kuid hindudele ning okultistidele ajalooline võitlus Sūryavamśade ja Indōvamśade vahel. Esialgu palveldati kuu kahte olemuskülge, nii mehelikku kui naiselikku printsiipi, kuid hiljem eraldi päikest ja kuud. Semi rasside juures oli päike kaua naiselik ja kuu mehelik – sellise käsitluse olid nad pärinud atlantislaste traditsioonist. Enne Shemeshi kultuse algust nimetati kuud “Päikese Isandaks”, Bel-Shemeshiks. Seejärel, siis kui enam ei tuntud sellise vahetegemise algseid põhjusi ega okultseid aluseid, hakkasid rahvad kummardama inimkujusid. Sel ajavahemikul, mille kirjeldus Moosese raamatust puudub – nimelt Eedenist väljaajamise ja allegoorilise suure veeuputuse vaheline aeg –, palveldasid juudid ja teised semi hõimud /.../ “Inimeste Juhti”, “Kohtunikku” ehk Päikest. Kuigi juutlus ja kristlus on päikesest teinud piibli “Issand Jumala” ja “Jehoova”, on seesama piibel täis ettevaatamatuid viiteid sellele meesnaiselikule Jumalale, kes oli Jehoova, päike, ning Astoreth – kuu vaadatuna naiselikust küljest ning täiesti vaba sellest piltlikkusest, millega teda nüüd seostatakse. /.../

Kuu palveldamine oli puhtalt okultistlik ja selle rituaalid põhinesid füsioloogia, /.../ psühholoogia, püha matemaatika, geomeetria ja metroloogia tundmisel. Need kohandati õigesti sümbolite ja kujutlustega, mida kasutati vaid kui salakirja looduse ja teaduse faktide kujutamiseks – kõik see põhines täpseimal ja sügavaimal looduse tundmisel. Nagu juba mainisime, sünnitab, säilitab ja hävitab kuu magnetism elu. Soma esindab Trimūrti kolmekordset väge, kuigi teadmatud pole seda siiamaani märganud. Allegoorial, mille järgi Soma, kuu, sünnib seetõttu, et jumalad ühes teises Manvantaras (s.o enne meie planeedisüsteemi teket) kirnusid Eluookeani (maailmakõiksust), ja allegoorial, mis räägib, et “Riśid lüpsid maad, mille vasikaks oli Soma, kuu”, on sügav kosmograafiline tähendus, sest see, mida lüpstakse, ei ole meie Maa ja vasikas pole see Kuu, mida meie tunneme. Kui meie targad teadlased teaksid looduse saladustest sama palju kui teadsid muistsed aarjalased, ei kujutleks nad sugugi, et Kuu on Maa küljest välja paisatud.

***

Kui näiteks egiptlased kujutasid kuud kassina, siis ei olnud nad sugugi nii teadmatud, et oleksid arvanud, nagu oleks kuu kass, ega näinud nende ekslev fantaasia kuus ka midagi kassile sarnanevat. Ka ei olnud kassi-müüt ainuüksi laiendatud sõnaline võrdlus. Neil polnud kavatsustki segadust külvata ega mõistatusi tekitada /.../. Nad olid vaid avastanud selle lihtsa tõsiasja, et kass näeb pimedas ja et tema silmaterad muutuvad öö tulles üha ümmargusemateks ja helkivamateks. Kuu oli taevas öine nägija, kass seesama maa peal, seetõttu sai kassist kuusõõri esindaja, loomulik sümbol, elav pilt /.../. Ja siit järgnes, et päikest, kes öösiti nägi allilmas (“manalas”), oli võimalik samuti kassiks nimetada, kuna temagi nägi pimedas. Egiptlastel oli kassi nimetuseks mau, mis tähendab nägijat, sõnast mau ‘nägema’. Keegi mütoloogiast kirjutaja väidab, et egiptlased “kujutlesid, et päikese taga on suur kass ja päike on kassi silmateraks”. Kuid see kujutlus pärineb uuemast ajast ning kuulub müllerlikku pudi-padisse. Kuu kassina oli tõepoolest päikese silm, kuna see peegeldas päikese valgust ja kuna silm kordab peeglis kellegi kujutist. Jumalanna Bastet’ina valvas kass päikest, surudes oma käpaga purustavalt alla päikese igaveseks vaenlaseks peetava pimedusemao pead.

See on kuumüüdi õige esitus astronoomilisest vaatekohast. Selenograafia (“kuu-teadus”) on kuud puudutava sümbolismi kõige vähem esoteeriline osa. Kes tahab täielikult mõista selenognoosist (“kuu-teadmist”) – kui lubatakse luua uus sõna –, sellel tuleb õppida tundma paljut muudki peale selle astronoomilise tähenduse. Kuu on Maaga lähedalt seotud, nii nagu on näha Lauludest, ning tema seosed Maa müsteeriumidega on veelgi otsesemad kui Veenus-Luciferil, Maa okultsel õel ja teisel minal.

***

Kass, üks kuusümboleist, oli pühendatud Isisele, kes ühes tähenduses oli kuu, nii nagu Osiris oli päike. /.../ Näib, nagu järgiksid kassi silmad kuu faase nende kasvamises ja kahanemises ning need hiilgavad ööpimeduses kui kaks tähte. Sealt pärineb ka mütoloogiline allegooria Dianast, kes koos teiste jumalatega Typhoni eest põgenedes peitis end kassi kujul kuu sisse. /.../ Kuu oli Egiptuses nii “Horuse silm” kui ka päikese ehk “Osirise silm”. Cynocephalus, koerapäine ahv oli vaheldumisi nii kuu kui päikese sümboliks.

***

Egiptlaste “Surnute raamatus” räägitakse Tiaou’st, öö-päikesest, madalamast taevapoolest, mis on egiptlaste manala ja asuvat kuu nähtamatul küljel. Nende esoteerika kohaselt tekkis inimolemus kuust – kolmekordne müsteerium, üheaegselt astronoomiline, füsioloogiline ja psüühiline; ta tegi läbi kogu olemasolu keeru ja naasis seejärel sünnipaika, kuni oli aeg sealt taas minna. Siis on näha, kuidas surnu saabub läände, saab Osirise ees oma otsuse, tõuseb Horus-jumalana surnust ning eksleb mööda tähistaevast, mis on allegooriline sulandumine Ra’sse, päikesesse. Siis, kulgenud üle Nut’i, taevalõhe, naaseb ta Tiaousse, see ühineb siis Osirisega, kes elu ja sünnituse jumalana asub Kuul. Plutarchos räägib, et egiptlastel on püha nimetusega “Osirise tulek kuule”. Selles rituaalis lubatakse inimesele surmajärgset elu ja elu uuenemine loetakse Osiris-Lunuse valitsuse alla kuuluvaks, sest kuu on elu uuenemise ehk taassünni sümbol, kuna ta kasvab, kahaneb, sureb ja ilmub taas igas kuus.

/.../ Osiris oli “sünnitusel ilmnev jumal”, kuna muistsed rahvad tundsid nüüdisaegsetest inimestest palju paremini kuu salajast mõju sigimise müsteeriumidele. Vanimates müütides jumalatest näeme, et kuud kujutatakse alati mehelikuna. Nii on hindude Soma tähetaeva Don Juan, “Kuningas” ja Budha, tarkuse isa, kuigi lubamatul kombel. See tähendab salateadmist, tarkust, mis on kogutud kuu saladustega, sealhulgas ka kahe erineva sugupoole läbi sünnitamisega tutvudes. Hiljem, kui kuud hakati ühendama jumalannadega – Diana, Isise, Artemise, Juno jt, oli seegi tingitud füsioloogia ja naiseliku olemuse, nii füüsilise kui psüühilise, põhjalikust tundmisest.

/.../ Algupäraselt olid Päike ja Kuu ainsad nähtavad ja oma mõjudelt n-ö käegakatsutavad psüühilised ja füsioloogilised jumalad – isa ja poeg – ning maailmaruum ehk õhk üldse ehk see taevaavarus, mida egiptlased nimetasid Nutiks, oli mõlema salajane vaim ehk hingus. Isa ja poega võidi oma tegevuses vahetada ja nad toimisid kooskõlas, mõjutades maist loodust ja inimesi. Seetõttu peeti neid üheks, kuigi personifitseeritud olenditena oli neid kaks. Nad mõlemad olid mehed, ning mõlemal oli eriline, samas ka ühesugune töö inimeste saamisel sünnitama. Olgu see nii öeldud astronoomilisest kui ka kosmilisest vaatekohast.

/.../ Ometigi teadis inimene muiste oma põlvnemisest rohkem kui nüüdsel ajal. Ta teadis ka, et ei päike ega kuu, olgugi et mõjutavad inimkeha moodustumist, ole otseseks põhjuseks tema esinemisel maa peal, sest tõelised loojad on need mõistuseväed, keda okultistid nimetavad Dhyāni-Chohaniteks.

***

Päike (Isa), Kuu (Ema) ja Mercurius-Thoth (Poeg) moodustasid vanimate egiptlaste kolmainsuse, ja nad personifitseerusid Osiriseks, Isiseks ja Thoth-Hermeseks.

***

Üks “Surnute raamatu” kõige salajasematest peatükkidest kannab pealkirja “Muutumine jumalaks, kes annab valgust pimeduseteele”. Seal teenib “Varju Valgustajanna” Thothi, kui too taandub kuusse. Öeldakse, et Thoth-Hermes peitis end kuusse, kuna ta on Salajase Tarkuse esindaja. Ta on selle valge poole ilmnenud Logos, kuid salajane jumalus ehk “Pime Tarkus” siis, kui ta arvatakse tõmbuvat kuu teisele poolele. Oma väest kõneldes nimetab ta ennast “valguseks, mis hiilgab Pimeduses”, “Valgustajannaks”. Seetõttu sai kuust kõigi neitsitest emajumalannade sümbol. “Halvad” vaimud mässasid kuu vastu juba ammustel aegadel, ja ka nüüd arvatakse neid temaga sõjajalal olevat, kuigi nad ei saavuta võitu Taeva Kuninganna, Maria, Kuutari üle. Seetõttu on ka kõikides paganlikes teogooniates kuul tegemist lohega, oma igavese vaenlasega. Neitsi ehk Madonna seisab lohena kujutatud müütilisel Saatanal, kes on lömastatult ja murtult tema jalgade all. Lohe pea ja saba kujutavad idamaises astronoomias tänapäevani kuu tõusu- ja laskumissõlme (noode); muistses Kreekas kujutati neid kahe maona.

***

Tõeliselt oli Neith, Isis, Diana jne, millise nimega teda ka kutsuti, “demiurgiline jumalanna, samaaegselt nii nähtav kui nähtamatu, kellel oli koht taevas ja kes aitas lastel sündida” – ühesõnaga kuu. Tema okultsed loomused ja väed olid lugematud ja neist ühe kohaselt muutub ta egiptlaste juures Hathoriks, kes on üks Isise kujudest [Hathor on maa-alune Isis, ennekõike Lääne ja Manala jumalanna] ja neid mõlemaid kujutatakse Horust imetamas. /.../ Ühel Karnakist toodud monoliidil on selle jumalanna troonile sisse raiutud: “Jumalik Ema ja Vürstinna ehk Taeva Kuninganna”; vahel on kasutatud ka nimetusi “Koidutäht” ja “Mere Valgus” – Stella Matutina ja Lux Maris. Kõigil kuujumalannadel oli kaks olemuspoolt, üks jumalik, teine saatanlik. Kõik olid patuta sündiva poja – Päikese – Neitsilikud Emad. Raoul Rochette on näidanud, et ateenlaste kuujumalannat – Pallas ehk Kybele, Minerva ehk taas Diana – on kujutatud, poeg süles, ja pidustuste ajal austatud nimega “Jumala ainus ema”; ta istub lõvi seljas, ümbritsetuna kaheteistkümnest isikust, kelles okultist tunneb ära kaksteist suurt jumalat ning vaga kristlik orientalist apostlid ehk pigem kreekapaganliku ennustuse neist.

Neil mõlemal on õigus, sest ladina kiriku Süütu Neitsi on täpne koopia varasematest paganlikest jumalannadest; apostlite arv langeb kokku kaheteistkümne suguvõsaga ning viimased on kaheteistkümne suure jumala ja sodiaagi kaheteistkümne märgi personifikatsioonid.

***

Kuigi kõigis mütoloogiates, eriti Kreekas, on kuujumalannad seotud laste sünnitamisega, kuna kuu mõjutab naisi ja viljastumist, on meie kaaslase tõeline suhe viljastumisega füsioloogidele tänapäevani teadmatuks jäänud ning teadus peab neile teadmistele toetuvaid rahvapäraseid võtteid vaid jämedaks ebausuks. /.../ Seesama “ebausk” on aga üks vanemaid usuõpetusi, millel põhineb ka kristlus.

***

Kuu- ja päikesejumalate sümbolid on muutunud üksteisest eristamatuteks, nii on võimatu määrata näiteks muna, lootose või “pühade” loomade kuuluvust. Egiptuses on väga austatud olnud Iibis. See oli pühendatud Isisele, keda kujutakse sageli iibise-pealisena. Iibis oli pühendatud ka Mercuriusele ja Thothile, öeldavasti võtnud see Typhoni eest põgenedes iibise kuju. Herodos kirjutab, et Egiptuses tunti kahesugust iibist: üks täiesti must (kes võitles taevast saabuvate ja maad saastavate tiivuliste madudega), teine must ja valge, kes oli pühendatud kuule, kuna see taevakeha on oma väliselt küljelt valge ja särav, kuid pime ja must sellelt küljelt, mida ta ei pööra kunagi Maa poole.

***

Külm, vooruslik Kuutar on Maaga lähemas seoses kui ükski teine taevakeha. Päike on kogu planeedisüsteemi eluhoidja, kuid Kuu on meie maa eluhoidja; muistsed rassid mõistsid seda ja teadsid juba algusest peale. Ta on nii kuninganna kui kuningas. Ta oli kuningas Soma, enne kui muutus Phoebeks ja vooruslikuks Dianaks. Eriti oli ta aga kristlaste Jumal, toodud Moosese rahva ja kabalistlike juutide kaudu, kuigi tsiviliseeritud maailm ei ole seda kaua aega taibanud.

Pühitsetud kirikuisadele, nagu Origenes ja Aleksandria Klemens, oli Jehoova elavaks sümboliks, eluhoidjaks ja surmatoojaks, olemasolu määrajaks – meie maailmas. Kuna Artemis oli Kuutar (Luna) taevas ja kreeklastele Diana maa peal, kes valitses sünnitamist ja elu, siis egiptlastele oli ta Hekat (Hekate) põrgus, surmajumalanna, kelle valitseda olid loitsud ja võlukunstid. Ja enamgi veel: personifitseeritud kuuna, kelle ilmnemine on kolmene, on Diana-Hekate-Luna kolm ühes. Ta on Diva triformis, tergemina, triceps [‘kolmevormiline, kolmekordne, kolmepäine jumalanna’], kolm pead ühe kaela otsas, samuti nagu Brahmā, Višnu, Šiva. Seetõttu on ta kolmesuse eeskuju, kuna kolmesus ei ole alati mehelik olnud. Arv “seitse”, mis on piiblis nii silmapaistaval kohal ja pühitsetud seitsmenda päevana ehk sabatina, jõudis juutideni kaugest muinasajast ning on alguse saanud sellest neljakordsest seitsmest, mis sisaldus kuu-aja 28 päevas, kuna igaüks kuu neljast faasist vastab ühele seitsepäevakule.

***

Arv seitse liitub tihedalt kuuga, mille salajane mõju väljendub alati seitsmeste perioodidena. Kuu juhib maise looduse salajast külge, kuna päike reguleerib ja määrab ilmnenud elu. Nägijad ja adeptid on seda tõde alati mõistnud.

***

Kui astronoomiliselt on Kuu üks muinasmaailma seitsmest planeedist, siis teogoonias on ta üks valitsejaist, nüüdsetele kristlastele samavõrra kui paganatelegi, kuna esimesed nimetavad teda üheks peainglitest, teised tegid temast ühe oma jumalatest.

***

Kreeklaste poolkuukujuline Argha [looduse üsk, poolkuu, ka ohvrikarikas jms] kujutab taevakuningannat Dianat – kuud. Ta on kõikide olendite Suur Ema, nagu päike oli nende Isa.

***

Anu kuulub kaldea kolmainsusesse ja on ühest küljest sama kui Sin, “Kuu”. Ja juutide Kabala kuu on kogu maise eluseemne Argha [‘(Noa) laev’] ning kabalistlikus mõttes veelgi lähemal Jehoovale, kes on kahesooline, nagu on ka Anu. Esoteeriliselt kujutatakse neid mõlemaid ja ka mõeldakse kahestena: kumbki on nii mehelik ehk vaimne ja naiselik ehk aineline, Vaim ja Aine, kaks vastandlikku printsiipi.

***

Laev [Noa laev] – Navis – on otseöeldult naiseliku sünnitusprintsiibi sümboliks, mida taevas kujutas kuu ja maa peal naise üsk. Mõlemad on elu ja olemasolu seemne kandjad, mida elustab mehine printsiip päike ehk Višnu. Esimene kosmiline veeuputus tähendab ürgset loomist ehk taeva ja maa moodustumist; kaos ja suur Sügavus tähendavad “veeuputust” ja kuu “Ema”, kellest väljuvad kõik eluseemned.

***

Noa, jumala nime variant, keda on peetud inimkonna päästjaks, ja kes oma laevas (Argha-Kuu) säilitas kõige elava seemned, kummardas “Aadama keha” ees jumalat, kes on jumalikkuse kujutis – jumal ise. Seetõttu ongi Aadamat nimetatud “kuu prohvetiks”, Arghaks ehk Yod’i “kõige pühamaks”. See annab samuti viite juudi rahvausule, et Moosese nägu peegeldub kuul, st kuuplekkidena. Kuna Mooses ja Jehoova on samuti kabala järgi variandid*, nagu on tõestatud.

[*Moosese nime arvuline väärtus on sama kui sõnadel: “Mina olen see, kes ma olen.” Ühte sobivad ka Moosese ja Jehoova nimede arvulised väärtused: Mooses 345 ja Jehoova 543, ümberpööratuna 345.]

***

Heebrea esoteerikas oli Jehoova põhiliseks tähenduseks sünnitus jne, ja seega moodustas tema nimede numbriline väärtus kuuaasta /.../.

See ühendab Jehoovat veelgi rohkem kõigi teiste loovate ja sünnitavate jumalustega, päikese- ja kuujumalatega, eriti “kuningas” Somaga, hindude kuujumalaga, Kuuga, eriti nende omaduste alusel, mida okultism omistab sellele planeedile.