Usust ja uskmatusest

Kõik, mis meie võime kinnitada ja õigeks pidada, on see, et meie siin ühes piirita ja igaveses ruumis elame ja et elu aluseks on midagi vaimlist, aga mitte ollusline olevus. Meie tunneme, et elu meites piiratud on, ja sellepärast ei luba see meid arvata, et elu algus midagi lõpmatat on, mis meite aja ja ruumitingimiste alla ei paendu.

Niisugune elu alus on minu arvates Jumal. See elu alus ei või olla ei hea ega kuri. Seda, mis meie kurjuseks nimetame, ei ole muud midagi kui nende tagajärjede teadmatus, millel ainult põhjuseid näeme.

Õige õpetus elust on see, mis õpetasivad suured õpetajad Buddha, Konfutse, Lootse, Jesaia ja Jeesus ja mis selles ära tundmises et elu algus ei ole mitte ollusline: Ja ainult niisuguse ära tundmise peale võib ja on rajatud minu usk igavese elu sisse. Kui ma korra olen sellele arusaamisele jõudnud, et elu ilma ollusliseta alguses seisab, mida minu õige “mina” õigeks peab, siis ometi ei või ma uskuda selle välja poolt aega ja ruumi oleva “mina” ära kadumise sisse.

Arusaamine surmast on ekslik, sest et meie valesti arusaame, sellest nagu oleks inimese õige “mina” ainult tema välimine mullane keha.

Nõnda siis oleme mõne sõnaga neid põhjusid nimetanud, mis sundisivad mind mõtlema, et surm ei ole mitte kurjus, vaid ainult välispidine muudatus, mis edenemisele tarvilik on, nagu kõik need muudatusedgi mida meie enestes elu ajal tähele võime panna, meie eluedenemiseks on.

Midagi ilmasuremata, ilmaotsata ehk igavest on olemas. Ja ei keegi, ei ka mitte teiegi, ei saa teisite mõtelda, kui peate ennast millegi ilmaotsatuse osaks arvama. Niisugune ilmaotsatus, kelle osaks inimene ennast tunneb, on Jumal.

Inimene võib ainult seda uskuda, mis tema hinge ihad ja tahtmised sunnivad uskuma.

Igaüks meist vaatab ilma peale sellest aknast (sellest vaate punktist), mis ta ise enesele tegi ehk mis ta vabatahtliselt enesele välja valis. Ja sellepärast võib juhtuda, et inimene siis, kui ta oma aknakene tume on, vabatahtliselt oma naabri akna juurde läheb; aga kutsuda seda, kelle aken kõiki nõudeid täidab, enese juurde – on ilmaaegne ja ka mitte mõistlik.