Rahvusvahelise Teosoofia Ühingu ajalugu

H. P . Blavatsky ja Henry Steel Olcott (1888)
H. P . Blavatsky ja Henry Steel Olcott (1888)

Helena Petrovna Blavatsky oli vene soost aadlik, kes reisis palju aastaid kogu maailmas, et koguda nii ida- kui ka läänemaailma teadmisi. Tal oli hämmastav muusikaanne ning juba lapsena tekkisid tal seoses nähtamatu maailmaga mitmesugused kogemused. Lopuks jõudis ta oma rännakutel Ameerika Ühendriikidesse, kus kohtus kolonel Henry Steel Olcottiga. Kolonel oli tuntud armeetegelane, advokaat ning kuulus uurimisrühma, mis tegeles president Abraham Lincolni mõrva lahendamisega.

New Yorgis koondus Helena P. Blavatsky ümber rühm vaimsete ja okultsete teadmiste otsijaid, kelle seas oli ka noor advokaat William Quan Judge. 17. novembril 1875. aastal panid nad üheskoos aluse Teosoofia Ühingule ning sõnastasid selle põhieesmärgid, mis on püsinud enam-vähem muutumatuna kuni tänapäevani. Nendeks on: üleüldine vendlus; filosoofiate, religioonide ja teaduse uurimine; inimeses peituvate latentsete jõudude tundmaõppimine.

Nõnda hakkasid tasapisi levima ühingu kesksed ideed. Suure tõuke andis selleks madam Blavatsky 1877. aastal kirjutatud mahukas teos Looritamata Isis (Isis Unveiled). Raamat muutus äärmiselt populaarseks, sest käsitles kaasaegset teadust ja religiooni. Kaks aastat pärast seda, 1879. aastal, läksid H. P. Blavatsky ja H. S. Olcott Indiasse– kõigepealt Bombaysse ning seejärel Tallapragada Subba Row kutsel Madrases (nüüdses Chennais) asuvasse Adyarisse. Seal ostsid nad 1882. aastal Adyari jõe korval olevat maad ja kinnisvara. Samal aastal toodi ühingu rahvusvaheline peakorter Ameerika Ühendriikidest üle Adyarisse, kus see asub tänapäevani.

Kui H. S. Olcott ja H. P. Blavatsky saabusid Indiasse, kohtusid nad kohalike angloindialastega, kes soovisid edendada hindu kultuuri ja hinduismi, mis oli selleks ajaks üsnagi allasurutud. Lisaks hinduismi toetamisele mängisid nii H. P. B. kui ka H. S. O. olulist rolli Bombay parsikogukonna tugevdamisel, sest ühingu alusepanijad tõid välja parside sümbolite ja rituaalide olulisuse, mis viis liikumise renessansini Indias. Neil mõlemal, ent eriti H. S. Olcottil, oli ka määrav roll budismi elustamisel. Sri Lankal tegi kolonel väga palju tööd, et põlised budistid hakkaksid väärtustama oma kultuuri ja religiooni ning selle kõige eest tõsteti ta rahvusliku kangelase rolli.

Enne püsivalt Adyarisse minekut kohtusid madam Blavatsky ja kolonel Olcott Simlas Alfred Percy Sinnettiga, kes oli mõjukas ühiskonnategelane ja kellest sai hiljem aktiivne teosoofiliste ideede levitaja. Varsti pärast kohtumist astusid ühingu kaks inspireerijat ja õpetajat, keda nimetatakse Meistriteks, A. P. Sinnettiga kirjavahetusse. Selle põhjal kirjutas A. P. S. mitu raamatut, nagu näiteks Okultne maailm (Occult World), ning hiljem avaldati tema kirjavahetus, millest osa on ka praegu Briti muuseumis, teoses Meistrite kirjad.

Kuigi ühing juurdus Indias kiiresti ja sügavalt, tulid ka keerulised ajad: Coulombid, keda H. P. B. oli palju aidanud ja oma majapidamisse võtnud, kui neil polnud kuhugi minna, pöördusid tema vastu ning hakkasid levitama laimu, süüdistades teda pettuses. Lisaks sellele kirjutas Psüühiliste Uuringute Ühingu noor liige Richard Hodgson H. P. B. kohta erapooliku ning halvustava raporti, mille seesama ühing tunnistas hiljem siiski ebapädevaks ning lükkas ümber.

Erinevate Indias esile kerkinud probleemide ja halvenenud tervise tõttu läks madam Blavatsky Euroopasse, kus ta kirjutas 1888. aastal oma suurtöö nimega Salaõpetus (The Secret Doctrine). Samal aastal moodustas ta ka esoteerilise osakonna, mis hiljem nimetati ümber esoteeriliseks kooliks. 1889. aastal ilmusid H. P. B. Viimased pikemad kirjatööd – Teosoofia võti (The Key to Theosophy) ja Vaikuse Hääl (The Voice of the Silence). H. P. Blavatsky suri mais 1891. aastal.

Selleks ajaks oli ühing kasvanud väga suureks ning jõuliselt kinnitanud kanda Ameerikas ja Euroopas, eriti Inglismaal, ning loomulikult ka Indias. 1893. aastal toimus Chicagos Maailma Religioonide parlament, kus Annie Besant esindas Teosoofia Ühingut. Varsti pärast seda, 1895. aastal, toimus ühingus suur lõhenemine – Ameerika osakonna presidenti ja rahvusvahelist asepresidenti W. Q. Judge’i süüdistati teatud okultismiõpetajatelt saadud kirjade võltsimises. Selle tulemusel lahkus suur hulk loože Adyari ühingust ning moodustati eraldi ühing – Teosoofia Ühing Ameerikas. Judge suri aga üsna pea ning uut ühingut hakkas juhtima Cathrine Tingley. Uueski ühingus toimusid hiljem mitmed lõhenemised.

H. S. Olcott oli Adyari Teosoofia Ühingu rahvusvaheline president kuni oma surmani 1907. aastal, misjärel sai ühingu rahvusvaheliseks presidendiks Annie Besant, kes oli astunud liikmeks 1889. aastal ning oli olnud madam Blavatsky hea sõber. A. Besant oli üks oma aja suurimaid oraatoreid, kelle ajal kasvas ühingu liikmeskond märkimisväärselt. Oma elu lõpu poole aitas ta oluliselt kaasa India iseseisvumispüüdlustele. A. B. üks suuremaid abilisi ühingus oli Charles W. Leadbeater, kes avastas 1909. aastal Adyari rannast noore Jiddu Krishnamurti, keda osa ühingu liikmeid hakkasid pidama uueks maailma õpetajaks. Vastakad arvamused Krishnamurti rolli üle viisid Rudolf Steineri ja Saksamaa osakonna suure hulga liikmete lahkulöömiseni TÜst – selle tulemusel asutas R. Steiner Antroposoofia Ühingu.

1929. aastal pidas Krishnamurti väga olulise loengu, millega ütles lahti talle omistatud maailmaõpetaja rollist ning rõhutas, et iga inimene peaks ise otsima tõde, mitte ootama ja lootma, et rituaalid, dogmad ja traditsioonid pakuksid lahenduse elu probleemidele. Pikalt küpsenud arusaama tõttu lahkus ta Teosoofi a Ühingust, mille tipus oli selleks ajaks hakanud võimust võtma suur toetumine osale ühingu juhtidest ning kaldumine psüühilisusesse.

Annie Besant suri 1933. aastal, mille järel sai 1934. aastal ühingu uueks rahvusvaheliseks presidendiks George S. Arundale. Tema abikaasast Rukmini Devist sai India klassikalise tantsu taaselustaja. Kuigi G. Arundale käis esimese ametisoleku perioodil palju loengureisidel, osutus II maailmasõja aeg keeruliseks: suleti palju loože, reisimine oli takistatud ning liikmeskond vähenes. Sel perioodil tuli Adyarisse Maria Montessori, kes jäi sõja tottu sinna pikemaks ning aitas kaasa kohalike koolide arendamisele, mis oli TÜs võetud südameasjaks. G. Arundale’i surma järel sai 1945. aastal rahvusvaheliseks presidendiks Sri Lankal sündinud Curuppumullage Jinarajadasa. Peamiselt tema ja G. Arundale olid õpetanud Krishnamurtit tema sisseastumiseksamiteks Inglismaa ülikoolidesse. 1949. Aastal pani C. Jinarajadasa aluse Adyari Tarkusekooli traditsioonile, mis on kestnud kuni tänapäevani ning mille raames korraldatakse regulaarseid loengusarju.

1953. aastal sai ühingu rahvusvaheliseks presidendiks Nilakanta Sri Ram, kes oli juba noore mehena töötanud Annie Besanti heaks. N. Sri Rami kahekümne aasta pikkuse töö tulemusel toimus ühingus oluline paradigma muutus – 20. sajandi alguspoolel valitsevaks saanud suur okultismi ja psüühiliste võimete tähtsustamine asendus eetika ja enese muutmise rõhutamisega.

1973. aastal, pärast N. Sri Rami surma, sai ühingu rahvusvaheliseks presidendiks John Coats, kes oli olnud ligi kümme aastat Euroopa föderatsiooni juhataja. J. Coats käis teosoofia tutvustamiseks väga pikkadel loengureisidel ning tema ametiajal muudeti Adyari administratiivset töökorraldust.

Tema surma järel sai 1980. aastal Teosoofia Ühingu seitsmendaks rahvusvaheliseks presidendiks N. Sri Rami tütar Radha Burnier. R. Burnieri ametisse asumise aastal külastas Jiddu Krishnamurti esimest korda ligi üle poole sajandi taas Adyarit, kuhu ta tuli sageli pärast seda tagasi. Oma ametiajal rõhutas R. Burnier alati meele avatuse ning tõelise sisemise muutuse tähtsust.

Pärast R. Burnieri surma 2013. aastal, valiti Teosoofia Ühingu kaheksandaks rahvusvaheliseks presidendiks Tim Boyd.

Teosoofia Ühingu pika ajaloo jooksul on selle peamiseks eesmärgiks olnud inimkonna vaimsete püüdluste toetamine, kuid lisaks loengute korraldamisele, raamatute kirjastamisele jms on ühingu liikmed mõjutanud palju nii sotsiaal- kui ka haridussfääri, poliitikat, teadust, kunsti ja kirjandust, püüdes nõnda tuua ühiskonda suuremat nii iseenda kui ka maailma mõistmist.