Inimese teke

Dzyani Raamatu Laulud

I laul

1. See Lha, kes neljandat (meie maakera, Maad) pöörab, on Seitsmendat valitseva(te) Lha(de) (planeedivaimude) teenija, nende, kes tiirutavad oma kaarikuil ümber oma Isanda, Ainsa Silma (meie maailma). Tema hingus andis elu Seitsmendale (annab valguse planeetidele). See andis elu esimesele. “Kõik nad on Tarkuse Draakonid.”

2. Sõnas Maa: “Sina, Hiilgava Palge Isand (Päike), minu koda on tühi... saada oma pojad seda ratast (Maad) rahvaga täitma. Oma seitse poega oled sa saatnud Tarkuse Isanda (Merkuur, Budha) juurde. Seitse korda lähemal endale näeb ta sind, seitse korda enam tunneb ta sind. Oled keelanud oma teenijail, väikestel sõõridel, puutumast oma valgust ja soojust, oma suurel heldusel katkestamast nende teed. Saada need nüüd oma teenijate juurde!”

3. Kõneles Hiilgava Palge Isand: “Lähetan sulle tule, kui su töö on alanud. Lase oma häälel üleneda teistesse Lokadesse, pöördu oma isa, Lootose Isanda poole, paluma tema poegi ... Sinu rahvas saab Isade (Pitri-Patide) valitsuse alla. Su inimestest saavad surelikud. Surematud on Tarkuse Isanda (Merkuuri, Budha), mitte Kuu Pojad. Lõpeta hala. Sul on veel su seitse nahka ... sa pole valmis. Su rahvas ei ole valmis.”

4. Suurte tuhude järel heitis ta (Maa) ära kolm vana nahka, tõmbas ülle seitse uut ja seisis nüüd oma esimeses.

II laul

5. Ratas pöörles veel kolmsada miljonit aastat. Ta ehitas rūpasid (vorme): pehmeid kive, mis muutusid kõvaks (mineraale), kõvu taimi, mis muutusid pehmeiks (taimeriik). Nähtamatuist nähtavaid, putukaid ja väikseid elusid. Ema (Maa) raputas nad oma seljast, niipea kui need ta selja ületasid. ... Kolmesaja miljoni aasta pärast ta pööras end. Ta lamas selili, ta lamas külili. ... Ta ei kutsunud Taeva poegi, ta ei kutsunud tarkuse poegi. Ta lõi iseenda rüpest. Ta arendas välja vee-inimesed – kohutavad ja halvad.

6. Ta lõi vee-inimesed, kohutavad ja halvad, ise teiste (kivide, taimede ja loomade) jäänustest, oma esimeste, teiste ja kolmandate (keerdude) räbust ja limast moodustas need. Tulid Dhyānid ja vaatasid – Dhyānid hiilgavast Isa-emast, valgetest valdadest (Kuult-Päikeselt) tulid nad (jumalad ja planeedivaimud), surematute surelike asupaigust.

7. Nad olid pahased. See siin pole meie liha. Pole sobivad rūpad meie vendadele viiendast. Ei mingeid asukohti eludele (kolmanda keeru tohutute ahvitaoliste olendite jaoks). Nad joogu puhast, mitte sogast vett. Kuivatagem nad (veed).

8. Tulid leegid (teatav vaimne hierarhia). Tuled sähvatustega; öötuled ja päevatuled. Nad kuivatasid sogased tumedad veed. Oma kuumusega lämmatasid nad need. Tulid Lhad (vaimud) kõrgustest ja Lhamayin’id (madalamad, eeterlikumad vaimud) alt. Nad surmasid kahe- ja neljanäolised vormid. Nad võitlesid kits-inimeste, koerapäiste inimestega, kalakehaga inimestega.

9. Ema-vesi, Suur Meri, nuttis. Ta kerkis, haihtus kuusse, mis oli ta üles tõstnud, mis oli ta sünnitanud.

10. Kui need (rūpad) olid hävitatud, jäi Ema-Maa paljaks. Ta palus, et ta kuivatataks.

III laul

11. Isandate Isand tuli. Ema kehast eraldas ta veed, ja see oli Taevas ülal, esimene Taevas (atmosfäär, õhukiht).

12. Suured Chohanid kutsusid õhukehalised Kuu Isandad. “Sünnitage inimesed, endasarnased. Andke neile (monaadidele) sisemine pool. Ema (Maaema, Loodus) ehitab välised katted (väliste kehade tarbeks). Neist tulevad mees-naised. Ka Leegi Isandad ...”

13. Kõik (Kuu-jumalad) läksid endale määratud paika: kõik seitse, igaüks talle määratud ossa. Leegi isandad jäid. Nad ei tahtnud minna, nad ei tahtnud luua.

IV laul

14. Seitse väehulka, “Tahtest-Sündinud Isandad” (mõistusest sündinud), keda viis edasi Eluandev Vaim (Fohat), eraldasid endast inimesed, igaüks neist omas vööndis.

15. Sündis seitse korda seitse tulevikuinimeste Varju, igaüks oma värvi (nahavärviga) ja liiki. Kõik oma isadest (loojatest) viletsamad. Nende isad, luutud, ei suutnud anda elu luudega olendeile. Nende järglased olid Bhūta’d (varjud, viirastused), kel polnud vormi, ei mõistust. Seetõttu nimetati see Chhāyā-rassiks (vari ehk kujutis).

16. Kuidas sündisid Mānushya’d? Manu’d mõistusega, kuidas need loodi? Isad kutsusid appi oma tule, Maa sees põleva tule. Maa Vaim palus appi Päikese Tule. Nende kolme ühise pingutusega loodi hea Rūpa. See suutis seista, kõndida, joosta, lebada või lennata. Ometigi oli see veel Chhāyā, aistimisvõimetu vari ...

17. Hingus (inim-monaad) vajas vormi; Isad andsid selle. Hingus vajas jämekeha; Maa vormis selle. Hingus vajas Elu Vaimu; Päikese Lhad hingasid selle ta vormi. Hingus vajas oma kehale tõetruud  peegeldust (astraalvarju); “Me anname talle oma,” ütlesid Dhyānid. Hingus vajas vahendit soovidele (kāma rūpat); “See on tal,” ütles Vete Kuivataja (iha ja loomalikkuse tuli). Kuid Hingus vajab mõistust Maailmakõiksuse hõlmamiseks. “Seda ei suuda me anda,” ütlesid Isad. “Mul pole seda kunagi olnud,” sõnas Maa Vaim. “Vorm kiduneb, kui enda oma annan,” sõnas Suur Tuli (Päikese-tuli). ... Inimene (sündiv inimene) jäi tühjaks, tundetuks Bhūta’ks. ... Nii andsid luutud elu neile, kellest said skeletiga inimesed Kolmandas (rassis).

V laul

18. Esimesed (esimene rass) olid Jooga pojad. Nende pojad olid Kollase Isa ja Valge Ema lapsed.

19. Teine rass oli pungumise ja paisumise toode, sootu (vorm) sugupooletust (varjust). Sellega oli, oo lanoo, loodud Teine rass.

20. Nende isad olid isesündinud. Isesündinud (tahtest sündinud) – Chhāyād, Isandate, Isade, Videviku Poegade hiilgavatest kehadest. 

21. Kui rass vananes, segati vanad veed värskemate vetega. Kui nende tilgad muutusid sogaseks, kadusid nad ja sulandusid uude voogu, elu kuuma hoovusse. Esimese välisest sai teise sisemine. Vana Tiib muutus uue Varjuks ja Tiiva Varjuks.

VI laul

22. Siis arendas teine Munast-sündinu, Kolmanda (rassi). Higi kasvas, selle tilgad kasvasid, ning tilgad muutusid kõvaks ja ümmarguseks. Päike soojendas neid; Kuu valas jahedust ja vormis neid; tuul toitis, kuni nad olid küpsed. Valge luik (kuu) tähiselt taevavõlvilt varjas suurt tilka. Tuleva rassi, Inim-luige, Kolmanda, muna. Esiteks meesnaine, siis mees ja naine.

23. Isesündinud olid Chhāyād: Videviku Poegade kehade Varjud. Ei veed ega tuli suutnud neid hävitada. Nende poegi aga küll (sai hävitada).

VII laul

24. Tarkuse Pojad, Öö Pojad, valmis taassünniks, laskusid alla. Nad nägid Esimese Kolme (veel mõistuseta rassi) jälke (mõistuseta) kujusid. “Meie saame valida,” ütlesid Isandad, “meil on tarkus.” Mõned sisenesid Chhāyādesse, mõned saatsid endast sädeme. Mõned viivitasid Neljandani (rassini). Oma Rūpast täitsid (tugevdasid) nad Kāma (himukeha). Sisenenutest said Arhatid. Need, kes said vaid sädeme, jäid (kõrgemate) teadmisteta; säde põles madala leegiga. Kolmas jäi mõistusetuks. Nende Jīva’d (monaadid) ei olnud valmis. Nad pandi Seitsme (algupärase inimliigi) hulka eraldi. Nemad jäid piiratuks. Kolmas oli valmis. “Siin hakkame me elama,” ütlesid Leegi ja Tumeda Tarkuse Isandad.

25. Kuidas tegutsesid Mānasa’d, Tarkuse Pojad? Nad hülgasid ise-sündinud (luutud). Need ei olnud valmis. Nad tõukasid tagasi higist-sündinud. Ka nemad polnud piisavalt valmis. Nad ei tahtnud siseneda esimestesse munast-sündinuisse.

26. Kui higist-sündinud tõid esile munast-sündinud, kahekordsed (meesnaised, kolmas rass) ja võimsad, jõulised skeletiga, sõnasid Tarkuse Isandad: “Nüüd tuleme me looma.”

27. Kolmandast rassist sai Tarkuse Isandate Vāhana (kasutusvahend). See lõi “Tahte ja Jooga Pojad”, Kriyāśakti’ga lõi ta need, Pühad isad, Arhatite esivanemad.

VIII laul

28. Higipiiskadest, aine jääkidest, eelmise Ratta inimeste ja loomade surnukehadest ning kõrvaleheidetud põrmust tekkisid esimesed loomad (meie keeru esimesed).

29. Roomajatele lisaks tekkis skeletiga loomi, sügavuse draakoneid ja lendavaid Sarpa’sid (madusid). Need, kes roomasid maapinnal, said tiivad. Pikakaelalistest vee-elanikest said õhus lendavate lindude eellased.

30. Kolmanda rassi ajal kasvasid ja muutusid luutud loomad: neist said luudega loomad, nende Chhāyād muutusid tahkeks.

31. Kõigepealt eraldusid loomad (isasteks ja emasteks). Nad hakkasid sigima. Eraldus ka kahekordne inimene (meheks ja naiseks). Ta ütles: “Tehkem nagu nemad; ühtigem ja tehkem olendeid.” Ja nad tegid.

32. Ja need, kelles ei olnud sädet (mõistuse alget), võtsid enda juurde suuri emasloomi. Nad sigitasid tummad rassid. Tummad olid nad ka ise. Kuid nende keeled polnud seotud. Nende järelpõlve keeled jäid liikumatuks. Nad sigitasid koletisi. Kõverselgsete, punakarvaliste koletiste rassi, kes liikus neljal jalal. Tumma rassi, kes säilitas oma häbi sellest kõnelemata.

IX laul

33. Nähes seda (loomadega tehtud pattu), need Lhad (Vaimud, Tarkuse Pojad), kes polnud inimest ehitanud (kes keeldusid loomast), nutsid ja sõnasid:

34. “Amānasa’d (mõistusetud) on rüvetanud meie tulevase asupaiga. See on Karma. Asugem teistesse. Õpetagem neid paremini, et ei juhtuks veelgi halvem.” Ja nii nad tegid ...

35. Siis said kõik inimesed Manase (mõistuse). Nad nägid mõistusetute pattu.

36. Neljas rass arendas kõnevõime.

37. Ühest sai Kaks; ka kõigist neist elavatest ja roomavatest olenditest, kes veel olid üks, hiiglaslikest kaladest, lindudest ja koorikpeaga madudest.

X laul

38. Siis, külg külje kõrval, sünnitas Kolmas rass seitsmendas vööndis Neljanda (rassi inimese). Surast sai A-sura (jumalatest said mitte-jumalad).

39. Esimene (rass) oli igas piirkonnas kuuvärviline (kollakasvalge); teine oli kuldkollane; kolmas punane; neljas pruun, mis muutus patust mustaks. Esimesed seitse inimvõsu olid (alguses) kõik ühesuguse ihuvärviga. Järgmised seitse (allrassi) hakkasid (värvuselt) segunema.

40. Siis hakkasid Kolmas ja Neljas uhkusest paisuma. “Me oleme kuningad,” öeldi, “me oleme jumalad.”

41. Nad võtsid endale naisi, keda oli kena vaadata. Naisi mõistusetute, piiratute hulgast. Nad sigitasid koletisi. Õelaid deemoneid, mees- ja naissoost, aga ka Khado’sid (Dākinī), vähemõistuslikke.

42. Nad ehitasid templeid inimkehale. Nad palveldasid mehelikkust ja naiselikkust. Ja kolmas silm ei toiminud enam.

XI laul

43. Nad (lemuurlased) ehitasid tohutuid linnu. Ehitasid haruldastest maavaradest ja metallidest. Tule väljaoksendatust (laavast), mägede valgest kivist (marmorist) ja mustast kivist, raiusid nad välja iseenda kujutisi, sama suuri ja endasarnaseid, ning palveldasid neid.

44. Nad (atlandid) ehitasid suuri kujusid, neli jati’t (u 8 m) kõrged, oma kehade suurusi. Sisemised tuled olid hävitanud nende isade (lemuurlaste) maa. Neljandat (rassi) ähvardas vesi.

45. Saabusid esimesed suured veed. Need neelasid seitse suurt saart.

46. Kõik Pühad pääsesid, Mittepühad hävisid. Koos nendega ka enamik tohutuid loomi, maa higist sündinuid.

XII laul

47. Järele jäi vähe (inimesi): mõned kollased, mõned pruunid ja mustad ja punased jäid. Kuuvärvilised (algupärased, jumalikust tüvest) olid igaveseks läinud.

48. Järele jäi Viies (rass), Pühast tüvest tekkinu; seda valitsesid esimesed jumalikud Kuningad.

49. ... “Maod”, kes laskusid taas alla, kes sõlmisid rahu Viiendaga (rassiga), kes seda õpetasid ja neile nõu andsid ...