Avaleht Teosoofia Teosoofia Ühing Sündmused Lugemist Raamatute müük Viited Kontaktid
Teosoofia Ühing Eestis

©  MTÜ H. P. B. Loož

Mis on teosoofia?


Teosoofia ehk jumalik tarkus

Kõikidel religioonidel ja filosoofiatel on ühine allikas, vaimne läte. See on justkui puu tüvi, millel on palju oksi. Seda muistset allikat on nimetatud tarkusreligiooniks, kusjuures sõna “religioon” all mõeldakse siinkohal kõiki kogu olemasolevas peituva jumalikkusega taasühendavat (ladina keeles religare, millest on tulnud sõna “religioon”) õpetust, mitte aga eraldavat ja vastandavat uskumust. Muistne ühendav tarkusreligioon oli olemas juba siis, kui puudusid kõik meile tuntud filosoofiad ja religioonid, ning jääb alles ka pärast seda, kui neid enam ei ole. Selles sisalduv õpetus ei kuulu ühelegi religioonile ega ole piiratud mingi ühiskonna ega ka ajastuga. Niisuguse tarkuse kohta kasutatakse kreeka keelest pärinevat mõistet teosoofia, mis tähendab “ jumalik tarkus”. Seesama jumalik tarkus peitub võimalusena igas inimeses, kõiges olevas.

Vaata oma hinge

Praegusajal pööratakse suurt tähelepanu materiaalse maailma väärtustele ja asetatakse põhjendamatult suured ootused välistele asjadele, mis toovad oma püsimatu loomuse tõttu tihti pettumuse, samas kui hing on ehk tühi ja hüüab igatsusest millegi seletamatu poole. Sisemuses võib haigutada nukker kuristik ka siis, kui oma võltsilt õnnelikuna paistmisega ollakse väliselt suudetud kõiki ära petta. Hing võib hüüda ka siis, kui tema häält püütakse summutada välise aseainega, olgu selleks suur kära, joovastavad ained või harjumustest kramplikult kinnihoidmine. Ent kõik tahavad olla õnnelikud ja vabad kannatustest. Kas pole siis sisemine seisund kõige olulisem, kas ei peaks sellele pöörama tähelepanu?

Teosta oma loomusele sobiv õpetus, austa kõiki teisi

Tänu tänapäeva ühiskonna suhteliselt suurele avatusele on üldteada, et maailmas on väga palju vaimseid õpetusi. Saab lugeda ja uurida varem elanud suurte tarkade ja filosoofide – näiteks Platoni, Sokratese, Pythagorase, Buddha, Krišna, Kristuse jne – ning ka tänapäeva õpetajate kohta. Nad kõik on püüdnud või püüavad omal viisil lahti seletada elu tähendust ja võimalust, kuidas seda kõige paremal viisil elada – elada elu õnnelikuks, sisukaks. Kõik religioonid, filosoofiad, kaasajastatud stressi ja haiguste leevendamise nn alternatiivsed meetodid kannavad endas teatud juhiseid.

Need tänapäevases kuues õpetused paistavad aga kinnitavat, et just nemad on kõrgeima tarkuse kandjad ja teised on osaliselt või täiesti eksinud. Niisuguses olukorras on kerge kaotada usaldus vaimsete õpetuste paikapidavuse vastu. Kui inimene soovib sellest informatiivsest teadmisest, mida annab näiteks raamatute lugemine, sammukese edasi minna ja ta hakkab südamega süüvima õpetuse hinge, näeb ta, et vaatamata õpetuste kirjule kestale ja välistele erinevustele on nendes palju sisulisi ühtelangevusi. Need kõik püüavad anda inimesele meetodeid, millega ta saaks arendada teatud hingeomadusi, nagu austus, südameheadus, kaastunne, isetu armastus, kannatlikkus, siirus jne. Kui need omadused õilistavad hinge, suudab ta näha õpetuse välise vormi taha ja saada üheks vaimse leegiga, mis on selle õpetuse allikaks.

Oma loomusele sobiva vaimse õpetuse teostamise kaudu mõistetakse kõiki teisi õpetusi ja seda, et erinevad lähenemised ja meetodid on sobilikud erineva loomusega inimestele. Niisugune inimene saab oma kogemuse põhjal väita, et on olemas selline religioonide ja tarkuse allikas, millest need kõik on saanud alguse – seesama jumalik tarkus ehk teosoofia, mida eespool mainiti. Jumalik tarkus on rüütatud mitmesuguste vaimsete õpetustena erinevatesse vormidesse, et inimene leiaks oma loomusele sobiva, st toimiva õpetuse.

Teosoofid meis enestes

Kuigi teosoof ehk jumalikult tark on väga kõrge aunimetus, saab selle mõiste tähendust vaadata ka tavatasandil. Sellisel juhul tuleb paljudele inimestele üllatusena, et nad on oma vaadetelt teosoofid. Nad ei pea ühtegi religiooni või filosoofiat teistest paremaks, kuid väärtustavad nende algset sisu ja püüavad teostada oma elus kas siis ühte neist või kasutada mitmete sünteesi. Nad ei võta mitte midagi omaks pelgalt pimeda usuga, kuid samas ei jää nad ka lihtsalt skeptikuteks, vaid sobitavad leitud hea oma ellu. Nende meelest on Tõde olulisem kui uskumine. Seetõttu on ka Teosoofia Ühingu motoks “Tõde on uskudest ülem”. Teades, et tõeliseks teosoofiks ei saada ühessegi organisatsiooni astumisega, vaid selle kaudu, et elatakse teosoofiat ehk jumalikku tarkust, pole eriti üllatav, et teosoofe on nii Teosoofia Ühingus kui ka sellest väljaspool.


Nüüdisaegsel Teosoofija Ühingul, millesse osa teosoofe kuulub, on kolm pohieesmärki:

1) moodustada inimkonna üleüldise vendluse tuum, mis ei sõltu usutunnistuse, soo, rassi ega ühiskonnaklassi erinevustest;

2) edendada võrdleva usuteaduse, filosoofia ja loodusteaduste uurimist;

3) uurida tundmatuid loodusseadusi ja inimeste varjatud võimeid.