Kas teosoofia on religioon?

(Esmakordselt ajakirjas Lucifer, Vol III, 1888) 

Religioon on parim kaitserüü, mida omada,
kuid see on kõige kehvem mantel.

Bunyan

Ei ole liialdus öelda, et mitte kunagi varem, vähemalt mitte praeguse [19. sajandi] jooksul, pole olnud teist sotsiaalset või religioosset liikumist, mida oleks nii kohutavalt valesti mõistetud või ekslikult kajastatud kui teosoofiat – seda nii teoreetilisest, eetika printsiipide vaatenurgast kui ka praktilisest, teosoofia nähtava väljenduse ehk selle nime all tuntud ühingu seisukohast.

Kaitstes teosoofiat

Aastast aastasse ja päevast päeva on meie ametnikel ja liikmetel tulnud katkestada inimeste sõnavõtte teosoofilise liikumise kohta, selleks et esitada rohkem või vähem jõulisi vastuväiteid neile, kes nimetavad teosoofiat "usundiks" ja Teosoofia Ühingut mingit liiki kirikuks või religioosseks koguduseks. Veelgi halvem – sageli räägitakse teosoofiast kui ühest "uuest sektist"! Kas see on põikpäine eelarvamus, eksimus või mõlemad? Tõenäoliselt mõlemad.

Kõige kitsarinnalisemad ja ilmselgelt ebaõiglased inimesed vajavad ikka veel tõepärasena tunduvat ettekäänet, naela, kuhu riputada oma väikesed viksid õelused ja süütuil silmil väljendatud laim. Ja milline nael võiks olla veel kindlam ning sobivam kui "ism" või "sekt"! Kui neil lõpuks tuleks nõustuda tõsiasjaga, et teosoofia ei ole neist kumbki, oleks enamikul oma eksiarvamusest kahju loobuda. See nimetus sobib neile ja nad teevad näo, et ei märka selle ekslikkust. Ent on ka palju teisi, rohkem või vähem sõbralikke inimesi, kes töötavad siiralt sellesama meelepette all. Neile me ütleme: maailmale on tõepoolest olnud piisavaks nuhtluseks intellektuaalsed lämmatajad, mida tuntakse dogmaatiliste usutunnistustena – mis ei ole aga loonud ühtegi uut usuvormi! Tõesti, juba liiga paljud vahetavad oma usku (Shakespeare’ilt laenates) "nagu kübarat, mille mood muutub järgmisel tänavanurgal". Teosoofia Ühingu asutamise tegelik põhjus oli vajadus häälekalt protestida ja avalikult võidelda iga pimedal usul põhineva õpetuse või uskumuse vastu.

Võib kõlada kummaliselt ja vastuoluliselt, kuid tuleb tunnistada, et senini on kõige sobivamad praktilise teosoofilise töö tegijad, kõige pühendunumad liikmed tulnud agnostikute ja isegi materialistide seast. Ühtki tõelist ja siirast tõeotsijat ei leidu kunagi nende seas, kes usuvad pimedalt "Pühasse Sõnasse", väidetagu see pärinevat Allahilt, Brahmalt või Jehoovalt või vastavalt koraanist, puraanadest või piiblist. Sest:

"Usklikkus ei ole mõistuse toimimine, vaid mõistuse uinutamine."

See, kes usub oma religiooni pelgalt uskumise alusel, peab iga teist usku valeks ja vihkab seda sellesama uskumise alusel. Ning kui see usk ei ahelda meie arukust ja ei pimesta meid nägemast kõike sellest väljapoole jäävat, siis ei olegi see õigupoolest usk, vaid üksnes ajutine uskumus, mille illusiooni kütkes me mingil eluetapil tegutseme. Enamgi veel: usk ilma põhimõteteta on Coleridge´i targa määratluse kohaselt vaid meelitav sõnakõlks tahtlikuks positiivsuseks või fanaatilisteks kehalisteks aistinguteks.

Mitte üks usunditest – vaid Usund

Mis siis on teosoofia ja kuidas peaks seda määratlema meie, XIX aastasaja viimasel neljandikul?

Meie ütleme, et teosoofia ei ole üks usunditest.

Ometi on kõigile teadaolevalt olemas teatud filosoofilisi, religioosseid ja teaduslikke veendumusi, mida on viimastel aastatel nii lähedalt seostatud sõnaga teosoofia, et avalikkus on hakanud neid pidama teosoofiaks endaks. Meile on ka öeldud, et need samad ühingu asutajad, kes väidavad, et teosoofia ei ole üks religioonidest, on ise neid uskumusi avalikkuse ette toonud, neid selgitanud ja kaitsnud. Kuidas siis seletada seda näivat vastuolu? Meilt küsitakse: kui teosoofia ei ole usund, kuidas siis saab teatud uskumuste ja õpetuste kogumit, mis on tegelikult detailne õpetussüsteem, nimetada "teosoofiaks" ning vaikimisi "teosoofilisena" tunnustada üheksa kümnendikku Teosoofia Ühingu liikmetest?

Selle küsimuse selgitamine on käesoleva kirjutise eesmärk.

Ent kõigepealt olgu öeldud, et väide "teosoofia ei ole üks usunditest", ei välista mitte kuidagi tõsiasja, et "teosoofia on usund" selle sõna sügavamas tähenduses. Usund oma tõelises ja ainsas õiges tähenduses on inimesi ühendav side – mitte teatud õpetuste ja uskumuste kogum. Oma tegelikus kõige laiemas tähenduses on usund see, mis seob üheks suureks tervikuks mitte ainult kõik INIMESED, vaid ka kõik maailmakõiksuse OLENDID ja asjad. Selline on meie teosoofiline usundi määratlus, kuid see määratlus muudab oma vormi igas usutunnistuses ja igal maal ning pole isegi kahte kristlast, kes seda ühtviisi näeksid. Seda võib märgata rohkem kui ühe väljapaistva autori töödest. Näiteks iseloomustas Carlyle omal ajal protestantlikku religiooni tähelepanuväärselt prohvetlikult, ette nähes seda tunnet, mis meie päevil aina süveneb:

Enamasti tark ja diskreetne tunne, mis põhineb pelgal kalkuleerimisel; eesmärgiks on, nii nagu praegusel ajal kõigel – otstarbekus ja kasu; selle kaudu saab vahetada mõne väiksema koguse maist naudingut suurema koguse taevaliku naudingu vastu. Seega on ka religioon kasu saamine, töötamine tasu nimel; mitte harras austus, vaid lihtlabane lootus või hirm.

Mrs Stowe omakorda paistab olevat silmas pidanud, kas teadlikult või mitte, pigem rooma katoliiklust kui protestantlust, kui ta oma kangelanna kohta lausus:

"Tema silmis oli religioon kui pilet, mille eest on ostetud õige kogus indulgentse, mille võib peale ostmist mugavalt märkmiku vahele ära panna ja taas välja võtta taevaväravas, kus see tagab pääsu taevasse".

Universaalne Vennaskond

Teosoofide jaoks (siin on mõeldud tõelisi teosoofe), kes ei tunnista volikirjaga vahendamisi ega lunastust läbi süütu vereohvri ning kes ei mõtle Ühes Universaalses religioonis "tööd tehes tasu peale", on andnud Miller ainsa määratluse, mille nad võivad täielikult omaks võtta. Kui tõepäraselt ja teosoofiliselt ta seda kirjeldab, näidates, et:

..õige Religioon
On alati leebe, helde ja alandlik;
See ei ole türanlik ega põhine vereohvril?,
Selle sõjavanker ei tekita hävingut;
Aga see kummardub ise, et siluda, aidata ja heastada,
Ning tema grandioossuse aluseks on üleüldise hüvangu taotlus.

Selline on õige määratlus, mis on tõeline teosoofia või milline see peaks olema. (Usutunnistustest on budism ainus taoline filosoofia, mis seob tõeliselt südameid ja inimesi, kuna see ei põhine dogmadel.) Iga tõelise teosoofi kohustus ja ülesanne on neid põhimõtteid tunnistada ja ellu viia ning selles tähenduses on teosoofia RELIGIOON ja Teosoofia Ühing selle ülemaailmne kirik, Saalomoni tarkuse tempel¹, mille ehitamisel ei ole kuuldud "ei vasara ega kirve ega ühegi rauast tööriista häält" (I Kings, 6:7); kuna see "tempel" ei ole ehitatud inimkätega ning see ei asu mitte üheski maapealses paigas – tõeliselt on see rajatud vaid inimsüdame sisimas pühamus, sest üksnes seal valitseb virgunud hing.

Seega me ütleme, et teosoofia ei ole üks usunditest, vaid see on USUND selle sügavamas tegelikus tähenduses, see ühendusside, mis on nii kõiksuslik ja kõikehõlmav, et mitte ükski inimene ega ka kõige väiksem kübe – jumalatest ja inimestest kuni loomade, rohukõrre ja aatomini – ei saa olla sellest valgusest väljaspool. Seetõttu peab iga sellenimeline ühing või organisatsioon olema vältimatult ÜLEÜLDISE VENDLUSE LIIT.

Universaalne eetika ja võluravim

Kui asi oleks teisiti, oleks teosoofia vaid järjekordne sõna sadade teiste sarnaste kõrgelennuliste, uhkeldavate ja sisutühjade sõnade hulgas. Teosoofia, kui seda vaadata filosoofiana, on oma praktilises töös nagu keskaegse alkeemiku katseklaas. See muundab näiliselt odava metalli igas rituaalidel põhinevas ja dogmaatilises usutunnistuses (ka kristluses) tõsiasjade ja tõe kullaks ning seeläbi tõepoolest toodab universaalse võluravimi inimkonna haigustele. Seetõttu ei küsita Teosoofia ühinguga liituda soovivalt inimeselt tema religioosse kuuluvuse ega jumalast arusaama kohta. Need arusaamad on igaühe isiklik asi ega puutu ühingusse.

Teosoofiat saab ellu rakendada nii kristlane kui ka pagan, juut ja uskmatu, usundites kahtleja, materialist ning isegi ateist – eeldusel, et keegi neist ei ole sedavõrd fanaatiline, et keeldub tunnistamast oma vennaks ühtki meest või naist, kes jääb tema konkreetsest usust või tõekspidamisest väljapoole. Vürst Lev N. Tolstoi ei usu piiblisse, kirikusse ega Kristuse jumalikkusse, kuid sellele vaatamata rakendab ta paremini kui enamus kristlasi neid põhimõtteid, mida väidetavalt kuulutati Mäejutluses. Needsamad põhimõtted on ka Teosoofia põhimõtted – mitte seetõttu, et kristlik kirik on need välja kuulutanud, vaid seetõttu, et neis on universaalne eetika, mida õpetasid Buddha, Konfutsius, Krishna ja kõik teised suured targad juba tuhandeid aastaid enne Mäejutluse kirjapanekut. Kui me kord elame teosoofia vääriliselt, siis saab sellest tõepoolest universaalne imeravim, sest see ravib jämeda karmuse haavad, mille kirikute "ismid" on jätnud igale loomult tundlikule religioossele hingele. Kui paljud neist, kes, olles pettunud pimeda usu kitsas vaates, eemaldusid uskmatute hulka, ent on saanud tagasi lootuse ja innukuse, kõigest liitudes meie Vennaskonnaga – kui tahes ebatäiuslik see ka poleks.

Kui vastukaaluks eelnevale öeldakse meile, et mitmed esinduslikud liikmed on ühingust lahkunud, olles teosoofias sama pettunud kui muudes ühingutes, ei saa see meid vähimalgi määral kohutada. Sest kui mitte arvestada väga, väga üksikuid juhtumeid – lahkusid TÜ tegevuse algusaegadel mõned selle tõttu, et nad ei leidnud ühingu raames müstitsismi praktiseerimist (nii nagu nemad seda mõistsid) või sellepärast, et "juhtidel oli puudu vaimsusest", nad olid "ebateosoofilised ning seega eirasid reegleid"; niisiis mõistate, et enamus lahkus, kuna neil puudus piisav pühendumine või kuna nad olid liiga iseteadlikud – olles ise kui kirik ja eksimatu dogma. Mõned loobusid ka väga pealiskaudse ettekäändega, näiteks sellepärast, et "kristlust (ausam oleks öelda kiriku-kristlust) on meie ajakirjades käsitletud liiga karmilt" – justkui teised fanaatilised religioonid oleksid olnud soositud või paremini koheldud! Seega kõik, kes on lahkunud, on toiminud õigesti ning neist ei ole puudust tuntud.

Uued väljavaated

Lisaks peab ütlema, et ühingust lahkunute arv ei ole võrreldav nende arvuga, kes on leidnud teosoofias kõik, mida nad on lootnud. Kui teosoofia õpetust põhjalikult uurida, siis see ergutab arutlusvõimet ning äratab loomalikus inimeses tema sisemise olemuse, mis kutsub esile varasemalt uinunud headuse väe ning samuti võime tajuda tõde ja tegelikkust - vastukaaluks valele ja ebatõelisele. Heites kindlakäeliselt kõrvale surnud kirjatähe paksu loori, millega on olnud kaetud kõik vanad religioossed tekstid, ning orienteerudes aegkondade salakavalas sümbolismis, paljastab teaduslik teosoofia iidse tarkuse pilkajale maailma usundite ja teaduste algupära. See avab uued väljavaated vanade uskude väljakujunenud jäiga ja despootliku silmapiiri taha ja muudab pimeda usu matemaatika seadustel – ainsal täpsel teadusel – põhinevaks põhjendatud teadmiseks. See näitab talle sügavamalt ja filosoofilisemalt selle maailmapildi olemasolu, mille ta oli ammu hüljanud nagu lapsepõlve muinasloo, olles pettunud selle surnud kirjatähe jämedakoelisuses. See annab igale siirale mehele või naisele, sõltumata tema ühiskondlikust seisundist, kultuurist või intellektuaalsest tasemest, selge ja hästi määratletud sihi – ideaali, mille nimel elada.

Praktiline teosoofia ei ole üks paljudest teadustest, vaid see hõlmab kõiki olemasolevaid moraalseid ja füüsikalisi teadusi. Lühidalt öeldes võib seda õigustatult pidada universaalseks "juhendajaks", ülemaailmse teadmise ja kogemuse õpetajaks, mille õpetus mitte üksnes ei abista ja juhenda õpilasi läbima edukalt iga teadusliku või moraalse teenimise testi siin maises elus, vaid valmistab neid ette ka tulevasteks eludeks, kui nad vaid õpiksid universumit ja selle müsteeriume tundma iseenda sees, selle asemel, et uurida neid väliselt läbi ortodokse teaduse ja religiooni prillide.

Teosoofia on täiuslik – mitte teosoofid

Neid seisukohti ei tohi aga valesti mõista. Me ei omista sellist universaalset kõiketeadmist mitte ühelegi üksikule ühingu liikmele ega isegi mitte ühelegi teosoofile, vaid teosoofiale endale. Need kaks, teosoofia ja Teosoofia Ühing, on kui anum ja selle täidis – neid ei tohi omavahel segi ajada. Teosoofia on ideaalina jumalik Tarkus, täiuslikkuse kehastus, mille maise varju taga, kui mitte sees, proovib ühing kulgeda. Ükski inimene ei ole täiuslik; miks siis oodata mõnelt TÜ liikmelt kõigi inimlike vooruste kehastust? Ja miks peaks kogu ühingut kritiseerima ja süüdistama mõne selle "liikme" või isegi juhi tegelike või välja mõeldud vigade eest?

Ühing kui konkreetne asutus ei ole kunagi olnud ilma vigade ja süüta, samuti mitte ükski selle liige – eksimine on inimlik. Seega tuleks etteheited suunata pigem nendele liikmetele, kellest enamik ei soovi teosoofiast juhinduda. Teosoofia on ühingu hing ning ühing on selle jämedakoeline ja ebatäiuslik keha. Seega me soovitame neil kaasaja Saalomonidel, kes soovivad istuda kohtuniku toolil, et rääkida asjadest, millest nad midagi ei tea, enne teosoofia või teosoofide hukkamõistmist kõigepealt mõlemaga tutvuda, selle asemel et teadmatult nimetada ühte "arulagedate uskumuste puntraks" ja teist "petiste ja kuutõbiste sektiks".

Religioonide läte

Sellest hoolimata räägivad nii meie sõbrad kui ka vaenlased teosoofiast kui religioonist, kui mitte sektist. Vaadakem, kuidas teatavad uskumused, mis seostuvad sõnaga "teosoofia", on end kehtestanud ja kuidas need on sedavõrd õigustatud, et ükski ühingu eestvedaja ei ole kunagi isegi mitte mõelnud neist lahti öelda.

Me oleme öelnud, et me usume looduse täielikku ühtsusesse. Ühtsus sisaldab võimalust, et ühe tasandi osake saab kohtuda teise tasandi osakesega kas omaenda tasandil või liikudes ise teisele tasandile. Nii me usume.

Hiljuti avaldatud Salaõpetus toob välja ideed, mis levisid kogu antiikaja jooksul seoses ürgse inimese iidsete juhendajate ja kolme eelneva rassiga. See TARKUSEUSUND, millesse kõik teosoofid usuvad, pärineb nendest aegadest. Niinimetatud "okultismi" või pigem Esoteerilise Teaduse algupära otsides tuleb minna tagasi nende Olenditeni, kes, olles juhitud oma karmast, inkarneerusid meie inimkonda ja panid aluse sellele salajasele Teadusele, mida tollest ajast alates igal ajastul on lugematul hulgal adeptide põlvkondi laiendanud, samal ajal kontrollides selle õpetusi läbi isikliku vaatluse ja kogemuse. Suurem osa sellest teadmisest – mida ükski inimene ei suuda omada täielikult – moodustab selle, mida me nüüd kutsume teosoofiaks ehk "jumalikuks teadmiseks". Teiste ja kõrgemate maailmade olendid võivad seda omada täielikult, kuid meile on see vaid ligikaudselt kättesaadav.

Universumi ühtsus eeldab ja õigustab meie usku, et on olemas teadmine, mis on samal ajal teaduslik, filosoofiline ja religioosne ning see näitab, kuidas inimene ja kõik universumis olevad asjad on üksteisega tegelikult ning paratamatult seotud. Seetõttu tuleb seda teadmist pidada oma põhiolemuselt religiooniks ning nimetada selle terviklikkuse ja universaalsuse tõttu teistest eristavalt – Tarkuseusundiks.

Sellest Tarkuseusundist on alguse saanud kõik erinevad individuaalsed (ekslikult nii nimetatud) "religioonid", moodustades omakorda harusid ja oksi, ning samuti kõik väiksemad usutunnistused, mis alati põhinevad mõnel isiklikul psühholoogilisel kogemusel. Iga selline usund või religioosne kõrvalharu, peetagu seda õigeks või ketserlikuks, targaks või arutuks, alustas nagu selge ja puhas voolus Ema-allikast. Tõsiasi, et need kõik said aja jooksul asjaosaliste motiivide tõttu määrdunuks puht inimlike oletuste ja isegi väljamõeldistega, ei välista neist igaühe puhtust oma algusaegadel. On olemas usutunnistusi – me ei nimeta neid usunditeks – mis on nüüdseks inimese mõju tõttu tundmatuseni muutunud; on ka teisi, mis näitavad alles varajasi allakäigu märke; ent pole ühtki, mis oleks aja mõjudest pääsenud. Neist igaüks on jumalik, olles algupäralt ehtne ja tõene – samaväärselt kristlusega mazdaism, brahmanism ja budism. Ent just kristluse dogmad ja inimlik mõjutus selles viisid otseselt kaasaja spiritualismi tekkeni.

Paar sõna spiritualismist 

Teadagi hakkavad mõlemad pooled valjult protestima, kui ütleme, et kaasaja spiritualism, kui see puhastada ebatervetest oletustest, mis said alguse kahe väikese tüdruku ja nende äärmiselt ebausaldusväärsete "vaimude" ütlustest, on oma olemuselt siiski palju tõesem ja filosoofilisem kui ükski kiriku dogma. Lihaliseks saanud spiritualism lõikab nüüd oma karma vilju. Selle lihtsameelsed uuendajad, mainitud "kaks väikest tüdrukut" Rochesterist, kaasaegse spiritualismi Meccast, on pärast seda, kui nende esimesed koputused lõid pärani lahti väravad selle ja teise maailma vahel, jõudnud suureks saada ja vananeda.²

Nende "süütu" tunnistuse põhjal algatati ja töötati välja sideerilise Suvemaa keerukas skeem koos selle toimekate astraalsete "vaimudest" asukatega, kes aina lendavad nende "Vaikse Maa" ja meie väga lärmaka ning klatšiva maa vahet. Ja nüüd on nendest kahest moodsa spiritualismi nais-Muhamedist saanud oma usust taganejad, kes on reetnud iseenda loodud filosoofia ja läinud vastase poolele üle. Nad paljastavad ja mõistavad hukka praktilise spiritualismi kui aegade suurima kelmuse. Spiritualistid – välja arvatud käputäis ausaid – rõõmustasid ja asusid meie vaenlaste ja laimajate poolele; ent need, kes ei ole kunagi olnud teosoofid, reetsid meid, seadsid asjad valesse valgusesse ja paljastasid oma pahelised kavatsused mõistes hukka Teosoofia Ühingu asutajad kui kelmid ja petised. Kas teosoofid peaksid nüüd omakorda naerma, kuna algsed spiritualismi "kuulutajad" on saanud selle "teotajateks"? Ei iial! Kuna spiritualismi nähtused on tõsiasi ja "Fox´i tüdrukute" reetlikkus paneb meid vaid kaasa tundma kõikidele meediumitele ning tõestab kogu maailmale, nagu olemegi vahetpidamata väitnud, et ühtegi meediumi ei saa usaldada. Ükski tõeline teosoof ei naera kunagi isegi mitte vastase ebaõnnestumise üle, rääkimata rõõmustamisest. Sellel on lihtne põhjus: Kuna me teame, et nagu kõikidel aegadel, nii võivad ka tänapäeval teistest kõrgematest maailmadest pärit Olendid suhelda mõne valitud surelikuga – kuigi  tänapäeval esineb seda palju harvem kui varasematel aegadel, sest inimkond muutub iga tsiviliseeritud põlvkonnaga igapidi halvemaks.

Täiuslikud õpetajad ja ebatäiuslikud vahendid

Teosoofia ei ole oma viimast sõna spiritualismi ja "vaimude" kohta öelnud, kuigi võib ühel päeval seda teha. Seda seetõttu, et teosoofia on tegelikult tänu võlgu Euroopa ja Ameerika spiritualistidele, kes asusid kõik kaitsele, kui öeldi esimesed kriitilised sõnad väite vastu, et iga suhtlev arukas olend peab ilmtingimata olema mõne siia maailma sündinud endise sureliku hing. Seniks aga kuulutab teosoofia alandlik teenija, toimetaja HPB, veel kord oma usku Olenditesse, kes on kõrgemad, targemad ja õilsamad kui ükski personaalne Jumal, kes on kõrgemal kõikidest "surnute vaimudest", pühakutest või tiivulistest inglitest, kuid kes sellest hoolimata tõepoolest laskuvad kõikidel aegadel, et aeg-ajalt luua ühendus üksikute tundlike inimestega – kellel enamasti pole mingit tegemist kiriku, spiritualismi ega isegi teosoofiaga. Ja uskudes kõrgetesse ning pühadesse vaimsetesse Olenditesse, peab ta uskuma ka nende vastandite – madalamate "vaimude", heade, halbade ja neutraalsete olemasolusse. Seetõttu usub ta spiritualismi ja selle nähtuseid, millest mõned on talle tõeliselt vastumeelsed.

See põgus märkus ja teemast kõrvalepõige on tehtud lihtsalt näitamaks, et teosoofia arvab spiritualismi (nagu see peaks olema, mitte nagu see hetkel on) oma teaduste hulka, mis põhinevad lugematute aegade teadmistel ja kogemusel. Ei ole olemas ühtegi oma nime väärivat usundit, mis oleks saanud alguse teisiti kui taoliste kõrgema tasandi Olendite külastustest.

Nõnda sündisid kõik eelajaloolised ja ka ajaloolised usundid, mazdaism, brahmanism, budism, kristlus, judaism, gnostitsism ja islam – lühidalt, kõik rohkem või vähem õnnestunud "ismid". Nad kõik on oma sügavamas olemuses tõesed, kuid pindmiselt valed.

See Ilmutaja, kes vajutas teatud osa tõest nägija ajju, oli kõikidel juhtudel tõeline kunstnik, kes andis edasi ehtsaid tõdesid, ent ka instrumendiks osutus kõikidel juhtudel olema kõigest inimene. Kutsuge Rubinstein ja paluge tal mängida Beethoveni sonaati hooletusse jäetud klaveril, mille pooled klahvid ei liigu ning keeled on katki – mõelge vaid, kas te suudaksite vaatamata suurepärasele artistile sonaadi ära tunda. Loo moraal on, et inimene – olgu ta kuitahes hea meedium või loomupärane selgeltnägija – on siiski kõigest inimene; ning inimene, kes tugineb iseenda vahenditele ja oletustele, on paratamatult absoluutse tõe suhtes häälest ära, korjates üles vaid selle pudemeid. Kuna inimene pole muud kui langenud ingel, kelles peitub jumal, kuid kelle peas on loomalik aju, kes teiste maa peal elavate inimeste seltskonnas on aldis pigem ükskõiksusele ja veini aroomile kui jumaliku ilmutuse veatule vastuvõtmisele.

Varajaste teosoofide vabatahtlik puhastustöö

Siit tulenevad ka kirikute kirevad dogmad. Samuti tuhat ja üks nn "filosoofiat" (mõned täis vastuolusid, nende hulgas ka teosoofilisi teooriaid) ja erinevad vaimsed, mentaalsed, kristlikud, ilmalikud, sektantlikud ja fanatistlikud "teadused" ja skeemid ning eriti edevus ja iseteadlikkus, mis on omane peaaegu igale "uuendajale" alates keskajast. Need kõik on pimendanud ning peitnud TÕDE ennast – seda, mis on nende ühine juur.

Kas meie kriitikud arvavad, et me jätame teosoofilised õpetused siit loetelust välja? Sugugi mitte. Kuigi esoteerilised õpetused, mida meie Ühing on esitanud ja mille selgitamist me jätame, ei ole mõne "tundmatu, kõrgema olendi" mentaalne ega spirituaalne ülekanne, vaid elavate inimeste õpetuste vili, on siiski võimalik, et need õpetused võivad olla paljudel juhtudel (välja arvatud Tarkuse Meistrite endi poolt kirjutatud ja dikteeritud) just nii ebatäielikud ja puudulikud, kui meie vaenlased seda sooviksid.

Salaõpetus – töö, mis avalikustab kõik selle, mida võib selle sajandi jooksul avalikuks teha – on püüe paljastada teatud osa kõikide suurte ja väikeste religioossete ja filosoofiliste süsteemide ühisest alusest ja pärandist. Leiti, et on hädavajalik eemaldada kogu jäigastunud väärarusaamade ja eelarvamuste kest, mis hetkel varjab (a) kõikide maailma suurimate religioonide, (b) väiksemate sektide ja (c) isegi teosoofia (nagu me seda hetkel teame) lähtealust – kui tahes varjatud suur Tõde ka ei oleks meie endi ja meie piiratud teadmiste tõttu. 

Vigade koorik on paks, ükskõik kelle poolt tekitatud; ja kuna me oleme isiklikult proovinud seda kasvõi osaliselt eemaldada, on need pingutused andnud jätkuvalt ainet, et süüdistada kõiki teosoofilisi autoreid ja isegi Ühingut ennast. Vaid üksikud meie sõprade ja lugejate hulgast ei ole kritiseerinud meie püüdeid paljastada vigu ajakirjades The Theosophist ja Lucifer, nimetades neid "äärmiselt armutuks kristluse ründamiseks", "ebateosoofilisteks rünnakuteks" jne, jne. Ometi on see kõik vajalik, jah – koguni vältimatu, kui soovime välja kaevata vähemalt ligikaudse tõe. Me peame need asjad avalikuks tegema – ja nagu ikka, olema valmis selle nimel kannatama. On asjatu lubada tõe avaldamist, kui seejärel jäetakse see valede varju – pelgalt oma arglikkuse tõttu. Pole kahtlust, et selline toimimine vaid hägustaks selgelt esitatud tõsiasju.

Pärast  kahtteist aastat lakkamatut tööd ja heitlust neljast ilmakaarest pärit vaenlastega,  hoolimata meie neljast igakuisest teosoofilisest ajakirjast – The Theosophist, Path, Lucifer ja prantsuskeelne Lotus – ning neis esitatud leebest protestist, on meie pelglikud väljaütlemised, meie "meisterlik passiivsuse poliitika" ja peitusemäng igava metafüüsika varjus viinud vaid selleni, et teosoofiat on hakatud tõsiselt pidama religioosseks SEKTIKS. Meile öeldakse sajandat korda "Mida head teeb teosoofia?" ja "Näete, kui palju head teevad kirikud!"

Sellest hoolimata ollakse veendunud, et tänapäeva inimkond ei ole kübetki moraalsem ning on mõneti isegi kümneid kordi hullem kui varasematel paganluse aegadel. Lisaks – viimase poole sajandi jooksul, alates ajast, mil vaba mõtlemise idee ja teadus hakkas kirikutes võimust võtma, on kristlus igal aastal kaotanud haritud järgijaid rohkem kui suutnud võita uusi jüngreid madalamast, paganluse põhjakihist. Samas on teosoofia toonud paljud tagasi materialismist ja täielikust meeleheitest (loogikal ja faktidel põhineva) usuni inimese jumalikku Minasse ja viimase surematusesse – jah, rohkem kui ühe, kelle kirik on kaotanud oma dogmade ja pimedale usule allutava hirmuvalitsuse tõttu. Ning kui tõestatakse, et teosoofia päästab ainult ühegi kiriku poolt kaotatud tuhandest hingest, kas see ei ole siis oluliselt väärtuslikum kui kõikide misjonäride töö kokku?

Teosoofia, nagu selle liikmed ja ametnikud on korduvalt suuliselt ja kirjalikult öelnud, kulgeb kirikuga risti vastupidises suunas; ning teosoofia lükkab tagasi ka kaasaja teaduse meetodid, kuna need on induktiivsed ja võivad viia vaid tuima materialismi. Siiski väidab teosoofia end de facto olevat nii RELIGIOON kui ka TEADUS, kuna teosoofia on nende mõlema tegelik olemus. Armastusest nende kahe jumaliku abstraktsiooni – teosoofilise religiooni ja teaduse vastu ning nende nimel on Teosoofia Ühing hakanud mõlema, dogmaatilise religiooni ja modernse teaduse vabatahtlikuks puhastajaks. Ühing astub järeleandmatult ka nende vastu, kes on alandanud need kaks õilsat tõde täitma oma isiklikke eesmärke ja seejärel vägivaldselt lahutanud nad teineteisest, kuigi need kaks on ja peavad olema üks. Selle tõestamine on samuti käesoleva kirjutise üks eesmärke.

Teosoofia ühendab religiooni ja teaduse

Kaasaja materialistid väidavad, et nende kahe vahel on ületamatu kuristik ning püüavad näidata, et "religiooni ja teaduse vahelise konflikti" on teadus võitnud ja religioon kaotanud. Seevastu kaasaja teosoof keeldub üldse nägemast sellist kuristikku. Kui nii kirik kui ka teadus väidavad, et püüdlevad üksnes tõe ja ei millegi muu kui tõe poole, siis on kas üks neist eksinud, pidades valet tõeks, või on eksinud mõlemad. Kõike muud, mis takistab nende leppimist, võib pidada puhtalt väljamõeldiseks. Tõde on üks, isegi kui seda otsitakse või järgitakse kahest erinevast suunast. Seega väidab teosoofia, et suudab need kaks vaenlast lepitada. See põhineb arusaamal, et tõeline vaimne ja algupärane kristlus on võrdväärselt teiste sellele eelnenud veel vanemate suurte filosoofiatega Tõe valgus – "inimeste elu ja valgus".

Niisamuti on seda teaduse tõeline valgus. Kuid kuna religiooni valgus on nüüdseks tuhmunud dogmadest, mida uuritakse läbi kirikute poolt kunstlikult loodud ebausu häguste prillide, siis suudab see valgus vaevu läbi tungida, et kohata oma õde – teaduse kiirt, mis on samavõrra punutud aja paradokside ning materialistliku sofistika ämblikuvõrku. Nende kahe õpetused on ühildumatud ning neid ei saa kokku sobitada seni, kuni mõlemad – religioosne filosoofia ning füüsilist ja välist (filosoofia seisukohast vale) loodust uuriv teadus – nõuavad kumbki oma "virvakujutluste" eksimatuks pidamist. Kaks valguskeset, mille väärade deduktsioonide kiired on võrdse pikkusega, saavad vaid teineteist kustutada, tekitades veelgi suurema pimeduse.

Nende lepitamine oleks võimalik vaid tingimusel, kui mõlemad puhastaksid oma majad – üks ajastute prahist ja teine võikast kaasaja materialismi ja ateismi paisest. Kuna nad keelduvad seda tegemast, on parim ja kiiduväärseim just see, mida ainult teosoofia suudab ja tahabki teha: nimelt näidata süütutele, kelle on oma liimpüünisesse kinni püüdnud kaks varitsejat – tõesti nagu kaks vana draakonit, kellest üks neelab inimese mõistuse ja teine hinge – et oletatav kuristik on vaid silmapete; et kuigi kaasaja teadus ja religioon ei ole kaugeltki mitte üks ja seesama, on see lõhe vaid tohutu hunnik prahti, mille kaks vaenlast on kokku kuhjanud teineteise rünnakute tõrjumiseks.  

Seega, isegi kui teosoofia ei tee midagi enamat, kui näitab ja juhib maailma tähelepanu tõsiasjale, et teaduse ja religiooni oletatav vastuolu on tingitud ühest küljest mõistuslike materialistide õigustatud rünnakutest inimeste sepitsetud absurdsete dogmade vastu ja teisest küljest pimedatest fanaatikutest, kes inimhinge kaitsmise asemel võitlevad raevukalt oma isikliku võileiva ja autoriteedi eest – siis isegi sel juhul tõestab teosoofia end inimkonna päästjana.

HPB ja HSO³ töö teosoofia heaks

Loodetavasti oleme nüüd näidanud, mis on tõeline teosoofia ja millised on selle järgijad. Üks on jumalik Teadus ja nii kõrge eetikakoodeks, et mitte ükski teosoof ei suuda selle vääriline olla; teine on nõrk, kuid siiras inimene. Miks peaksime siis lubama teosoofiat hukka mõista mõne selle 150 haru liikme või juhi isiklike puudujääkide põhjal? Inimene võib töötada teosoofia nimel oma parimate võimete kohaselt, kuid siiski mitte kunagi tõusta oma kutsumuse ja püüdluse kõrgusele. See on tema isiklik ebaõnn, ent mitte kunagi ei ole see teosoofia või laiemalt Teosoofia Ühingu süü. Selle asutajad ei taotle tunnustust millegi muu eest, kui et nad lükkasid pöörlema esimese teosoofiaratta. Kui neile üldse hinnangut anda, siis peaks see põhinema tehtud tööl, mitte sellel, mida nende sõbrad neist arvavad või vaenlased räägivad. Meie töös ei ole ruumi isiksustel ning kõik peavad sarnaselt asutajatele olema vajaduse korral valmis saama Jagannathi sõiduki⁴ poolt isiklikult purustatud üldise hüvangu nimel.

Alles hämaras tulevikus, kui surm on oma külma käe ühingu palju kannatanud asutajatele asetanud ning seeläbi nende tegutsemise lõpetanud, kaaluvad järeltulevad põlved nende teeneid ja vigu, häid ja halbu tegusid ning teosoofilist tööd. Ainult siis, kui kaks vastandlikku koormat on tasakaalustatud ja lõpptulemuse kogu sisemine väärtus on ilmne – alles siis langetatud otsust võib pidada vähemalt mingil määral õiglaseks.

Hetkel ei saa neid tulemusi tõsiseltvõetavalt hinnata, sest need on maailmas (välja arvatud Indias) liiga hajali, piirdudes vaid käputäie inimestega. Praegu saab neid tulemusi vaevu hoomata, veelgi vähem kuulda keset müra ja kära, mille on tekitanud meie arvukad vaenlased ja neid alati jäljendama valmis ükskõiksed inimesed. Siiski – olgu tulemused kui tahes tagasihoidlikud, ent osutudes kord heaks, võlgneb juba praegu nende eest teosoofiale tänu igaüks, kelle südameasjaks on inimkonna moraalne areng. Ja kui teosoofia taaselustati ning esitati maailmale selle ebatäiuslike, ent teenimisvalmis "asutajate" vahendusel, siis peab neid õigustama pelgalt see, kui nende tööst tõusis kasu, ja mitte nende Karma kasina konto praegune seis, kuhu lisatakse ka ühiskondlik "auväärsus". 

1. Saalomoni 700 abikaasat ja 300 konkubiini on tegelikult üksnes inimese enda omaduste, tunnete, kirgede ja tema erinevate okultsete jõudude personifikatsioonid; seda näitavad selgelt kabalistlikud numbrid 7 ja 3. Saalomon ise, olles lihtsalt Päikese sümbol, "Päikese Pühitsetu" Kristus-Päike, on üks versioon india "Vikarttanast" (päikesest), kelle kiired on ära püganud Visvakarma, tema hierofant-pühitseja, kes nõnda kõrvaldab pühitsemiseks valmistuvalt Chrestose kandidaadilt tema kuldse aupaiste ja kroonib ta tumeda, mustunud krooniga – "okaskrooniga". (Vt täpsemat selgitust Salaõpetusest.) Saalomon ei olnud kunagi elav inimene. Nagu on mainitud Kuningate raamatus – tema elu ja töö on allegooria pühitsuse proovilepanekutest ja hiilgusest.
2.  Margaretta ja Kate Fox olid kaks, vastavalt 15 ja 12-aastast tüdrukut, Hydesville´st (Wane, NY, USA) pärit John Foxi tütred, kes tekitasid 1848. aastal vaimude koputusi ning väitsid, et vaimuks oli rändkaupmees, kelle surma põhjustas raha nimel/tema raha pärast tappis maja eelmine elanik. Lõpuks nad paljastati petistena, kes tekitasid koputusi oma luude ja liigeste liigutamisega. – Kirjastaja märkus

3.  Sõiduk, milles jumal Krishna maale laskub – tõlk

4.  Helena Petrovna Blavatsky ja kolonel Henry Steel Olcott