Üldine ülevaade teosoofiast Eestis enne Teist maailmasõda
Juba 19. sajandi lõpus oli Eestis teosoofiast huvitunud inimesi. Esimene teadaolev viide teosoofiale pärineb aastast 1895, kui ajalehes Postimees (nr 7–13) käsitles seda teemat ajakirjanik, kooliopetaja ja kirjanik Jaak Järv (1852–1920). 1921. aastal kirjutas soomekeelne ajakiri Ruusu-Risti, et Nikolai Erassi pidas aprillikuus Tallinnas venekeelse teosoofilise loengu. Teemaks oli “Ohverduse seadus – ohver kivi-, taime-, looma- ja inimriigis, kõikjal, kus aine ohverdatakse vaimu heaks”. Saal oli kuulajaid täis ja kõne avaldati eesti keeles Päewalehe numbris 112 koos soovitusega, et mõni kirjastaja võiks välja anda teosoofilise tõlkeraamatu, kuna pole kahtlust, et inimkond astub nüüd teosoofilise sajandi poole. Sama lehe numbris 127 ilmus artikkel karmast.
Teosoofia Ühingul on oma kindel struktuur, mis loodi ühingu algusaegadel. Selle ülesehituse aluseks on põhimõte, et iga üksus oleks oma tegevuses võimalikult iseseisev. Kui Teosoofia Ühinguga (TÜ) liitub mõnes piirkonnas vähemalt seitse inimest ning nad soovivad koos õppida ja panustada ühingu arengusse, on neil võimalik moodustada loož ehk TÜ paikkondlik lüli. Kui riigis on loodud seitse looži, milles on vähemalt 70 liiget, saab asutada rahvusliku osakonna – sageli nimetatakse seda lihtsalt vastava riigi TÜks, näiteks on meie põhjanaabritel Soome Teosoofia Ühing.
Helena Petrovna Blavatsky oli vene soost aadlik, kes reisis palju aastaid kogu maailmas, et koguda nii ida- kui ka läänemaailma teadmisi. Tal oli hämmastav muusikaanne ning juba lapsena tekkisid tal seoses nähtamatu maailmaga mitmesugused kogemused. Lopuks jõudis ta oma rännakutel Ameerika Ühendriikidesse, kus kohtus kolonel Henry Steel Olcottiga. Kolonel oli tuntud armeetegelane, advokaat ning kuulus uurimisrühma, mis tegeles president Abraham Lincolni mõrva lahendamisega.
